Le Marathon des Châteaux du Médoc 2023

No tervist! Tore, et said tulla!
Peab ütlema, et vahepeal pärast Pariisi maratoni ei olegi nagu suurt midagi huvitavat juhtunud, ainult mõningad Nice - Cannes jooksud, Rooma maratonil joostud siiani parim maratonitulemus, kõigi maratonide ema ja isa Ateena Authentic Marathon ja veerand tosinat L'etape (ära jäänud) üritust. Ja ehk ka mõned rattasõidud. Aga kõigest järgemööda.

Nagu ka eelmises postituses, peab kõigepealt alustama algusest, täpsemalt öeldes eelmisest aastast, kui peamine eesmärk - L'etape du Tour Briançon - Alpe d'Huez läbimine sai korraliku obaduse kümme päeva enne põetud Covid-19ga. Kuigi kokkuvõttes õnnestus täitsa 4+, siis täit naudingut sellest ei saanud ja tunne oli, et võiks veelgi paremini ja kuidagi peaks kogu seda pool aastat ja enamgi tehtud trenni veelgi realiseerima. Sestap sai ennast kirja pandud lausa kahele rattasõidule - 6° Gran Fondo Tre Valli Varesine, mis on üks küllaltki tore kihutamine mulle sobivate mitte-liiga-pikkade tõusudega looduskauni koha lähedal ning kõige esimesele L'etape Cyprusele, mis võinuks olla mõnus suve pikendus soojas kohas novembris.

Neist esimene, Tre Valli tundus äge sõit, kuna vahetult enne korontsi olime käinud naaberkülas Il Lombardia Gran Fondol ja kuna emotsioon oli olnud pigem meeldiv, siis see tundus nagu täpselt sama asi, peaaegu samas kohas. Suures plaanis nii oligi - tavaline Itaalia värk, paras segadus aga ehk isegi natuke parem korraldus kui Lombardial. Tõusud ka pisut vähem eepilised, aga täitsa tore siiski. Ja muidugi vinks-vonks külad ja parem toit kui Eestis. Tugev soovitus ja kui juba minna, siis teha ühel nädalavahetusel Tre Valli ja järgmisel kohe Il Lombardia otsa. Ja kui huvi on, siis saab veel Gravelit ka sõita päev enne.

Küprosega nii hästi ei läinud, sest juba enne kui me provvaga Itaaliasse jõudsime olid Raianeeri mehed otsustanud, et kui nad üldse sinna saarele Tallinnast lendama hakkavad, siis kindlasti mitte enne seda, kui üritus läbi on (varasemalt oli just lootus, et saab minna esimese või teise otselennuga, oleks mugav). Veeretasin mõned krokodillipisarad, sest mõned aastad tagasi sai umbestäpselt sama rada Olymposele ja tagasi täiesti juhuslikult ette võetud ja oleks olnud tore seda taas võistluse raames sõita, aga no mis sa teed, päris ujudes ka ei lähe eks. Ja no sai siis vaadatud, et täpselt samal päeva hoopis Ateenas see päris autentne Ateena maraton, legendi järgi ja puha. Kuna olime just eelmisel aastavahetusel pikemalt Ateenas ratta- töö- ja lastelaagris olnud, siis odava ja hea söögi ja sooja ilma jahil panime ennast naksti kirja. Tõsi, ettevalmistusaeg pärast Tre Vallit jäi pigem napiks (ca kuus nädalat) ja piirdus peamiselt külmas Põhja-Tallinnas keksimise ja ühe väleda 20km PB jooksuga Nizza lähistel, siis sai vastavalt ka seatud eesmärk lihtsalt hea tujuga mäest üles-alla lipata ja palju pilte teha. Mõeldud-tehtud, emotsioon staadionil ülev ja jalad pikast jooksust kanged!

Emotsiooni pealt sai paar nädalat hiljem kohe hakatud uuele hooajale põhja laduma ja selle väikese sissejuhatusega nüüd jõuame pointini kah. Eks sai jälle talgutel ennast EdTle kirja pandud (kuidas muidu) ja nagu iga keskmine eestlane hakkasin siis seekord ka mina juba 9 kuud varem ettevalmistusega pihta. Jõusaalis kükke tehes. Sai vist veidi kiirustatud. Igatahes pärast paari nädalat oli selge, et ühe põlve võib lugeda mängust väljas olevaks. Nutika inimesena tegin siis kükke edasi ainult teise jalaga... võite muidugi arvata, kuidas see mõjus - teine jalg hakkas samuti valutama. Järeldus oli igatahes, et kevadised jooksud võib kõik ära unustada ja nüüd pole muud kui talv läbi ainult ratast sõita - mis tegelikult tundus täitsa huvitav mõte. Lisan kohe siia lõppu, et see jõusaalis rattalaadse vokiga ketramine pole ikka valge inimese jaoks mõeldud - toores vaev!

Fast Forward läbi kevade - sai siis inspiratsiooniks ennast regatud mõnele rattasõidule - ja äragi käidud - Paris-Nice Challenge märtsis, sekka rattalaager, üle mitme(kümne?) aasta TRRil ja esimene FNLD Gravel juunis Lahti suusaradadel ja ümbruskonna teedel. Viimase kohta saab lugeda ajakirjast Ma Olen Jalgrattur (tõsi küll, ainult paberversioonis), kus sai teiste hulgas ka miskit arvatud ja oligi l'Etape kord. Suures plaanis vist läks hästi - eriti kui kuulata kuidas teistel raskeks läks - aga ise oleks ehk oodanud isegi veidi paremat minekut (loe pikemalt Hawaii blogist), nii et nii nagu eelmiselgi aastal tuli ka seekord sügiseks miskit plaani võtta, et oleks motti natuke trenni teha.

Nagu iga amatöörprofisportlane isegi teab, siis on mõistagi oluline käia suurtel võistlustel 1000nda koha peale jahti pidamas, aga veelgi vahvam on käia külavõistlustel - kui mitte võidu peale, siis vähemalt esi(kahe)kümnesse pürgimas. Või saja. Nii sai ka vahetult peale l'Etapet võetud ette üks kohalik mäkkejooksuvõistlus meie teise kodu Nizza vahetus läheduses, täpsemalt öeldes Colle du Loupis. Olin seda tõusu varem rattaga proovinud ja mõistagi enam ei mäletanud, et see on üks paras sein. Tegelikult ongi selle tõusu esimese osa nimi Mur du Colle du Loup. Ja alla... ei olnud eriti palju lihtsam. Nagu ikka külavõistlused, oli see keset nädalat ja õhtul pärast tööpäeva, stardiga kell 20.00 - praktiliselt ööjooks - kohustusliku varustuse hulka käis pealamp, (mida küll vaja ei läinud ja sestap ka rajale kaasa ei võtnud) ja seetõttu ei olnud õnneks enam eriti palav, ainult mingi 32 kraadi, nii et tegemist oli praktiliselt ujumisega keskmiselt hõredamas vees. Ja kõigest 12km, nii et tegime pärast viinerisaia veel 5km lähimasse raudteejaama, kus ootasime tunnikese viimast rongi. Nojah, päris äge seiklus tegelikult.

Aga miks ma sellest nii pikalt jahun oli see, et vaatamata aasta jooksukilomeetrite duubeldamisele üpriski karmis katsumuses oli tunne, et ehk võib sügisel jälle mõne pikema jooksu ette võtta. Mõeldud-tehtud. Panime igaks juhuks kohe kolmele kirja, et kui juba trenni teha, et siis pole mõtet niisama head vormi raisku lasta, eks - ja esimene neist Medoci jooksumaraton, millest siis nüüd juttu tuleb.

Maratone on maailmas mõistagi väga palju ja ei pea ju sadu ja tuhandeid eurosid välja käima, et pool päeva kuskil majade või veelgi hullem puude ja põõsaste vahel lipata. Kõigist liikumisviisidest on jooks veel eriti tüütu, kilomeetrid venivad nagu kevadised kärbsed akna vahel. Sestap tuleb motivatsiooniks kuidagi välja mõelda igasuguseid nippe, miks ühte või teise kohta jooksma minna. Mõnel on näiteks plaanis teha 100 maratoni. Teisel jälle läbida maratonid kõigis Euroopa pealinnades. Või siis käia ära kõigil kõige suurematel maratonidel, kus kümneid tuhandeid osalejaid ja kuhu pääsemiseks tuleb veelgi rohkem maratone joosta, et kvalifitseeruda või siis olla lihtsalt väga õnneliku käega lotomängija. Ja kui lotos väga hästi ei lähe (no ei tule seda Berliini või Londoni piletit), siis tuleb vorm realiseerida kuskil mujal, kuhu lihtsurelikke ka peale lastakse, näiteks Tallinnas või Riias. Nojah, ehk jõuab ka nendesse kaugetesse paikadesse. Medoci maratonil on oma täitsa okei nipp osalejate meelitamiseks - nimelt on seal rajal väga palju joogipunkte. Umbes 23 või nii, mõni rohkem või vähem, olenevalt aastast. Ja vaatamata sellele, et tegelikult maratoni start (ja finiš) asub ei kusagil tõmbab see siiski ligi päris arvestatava rahvahulga, igal aastal järjest enam. Ilmselt selle tõttu, et joogipunktides saab tõesti juua - veini. Ja tegelikult sai ka õlut, šampanjat, austreid, hot doge, friikaid, jäätist, juustu, võikusid, puuvilju, koolat ja mõistagi kohalikke küpsetisi ja küpsiseid, puuvilju ja muud manti mida ikka maratonil jagatakse. Kõlas igatahes nagu hea väljakutse ja kuna trenni väga ei olnud aega teha, siis paras jooksuhooaja sissejuhatuseks ette võtta.

Tegelikult oli kumu sellest üritusest meile jõudnud juba eelmistel aastatel osalejate kaudu ja erinevaid kuupäevi klapitades tundus, et sellel aastal on hea võimalus pea-aegu ilma kooliaasta algust ohvriks toomata käppelt ära käia. Asja tegi lihtsamaks, et Sporttravel, kellega eelmisel aastal sai käidud Marcialonga rattamaratonil pakkus Medoci maratonireisi täispaketti koos kogu korraldusega otse Tallinnast. Peab muidugi ütlema, et minu ja Sipsiku motivatsioon antud sportlik-kultuurilisel üritusel kaasa lüüa olid kaunikesti erinevad. Sipsikut mõistagi meelitas eelkõige Lääne-Prantsusmaa mõisate arhitektuur ja teataval määral ehk ka pakutavad hüved, mulle aga imponeeris hoopis üks teine aspekt kogu komplekti juures - nimelt on Medoci maraton üks kõige suuremaid karnevale, millel igal aastal ka oma teema. Samas on maratonil 6.5h ajalimiit, mille kohta korraldajad tabavalt kodulehel märgivad, et tegemist on siiski JOOKSUmaratoniga - kes soovib mõisaid jalutades külastada, siis see võimalus on eraldi - järgmisel päeval. Ühtlasi selgus kalendrisse vaadates, et sellel aastal täitub täpselt kümme aastat esimesest täiemõõdulisest loomrõivlemise hooajast (selle kohta saab pikemalt lugeda siit ja vaadata ERRi kokkuvõtet siit) ja tundus, et sellist olulist tähtpäeva ei saa lasta niisama raisku lasta. Medoci selleaastane dress-code oli "Gastronomie" ehk kokakunst ja sestap võis rajal näha kõikvõimalikke puu- ja köögivilju, sööke-jooke, ratastel hamburgeriputkasid ja muidugi lugematul arvul kokkasid ja (palja tagumikuga) kelnereid. Ja siis muidugi Asterixe ja Obelixe ja muid tavapäraseid tegelasi, sh lihtsalt jooksukostüümis. Üks härra näiteks kilest, täispuhutud sumomaadleja formaadis õhupallis.. Kõike seda arvesse võttes oli selge, et kui juba minna, siis on täpselt õige aeg kaelkirjaku kammbackiks

Reis Bordeauxi Sporttraveli dirigeerimisel kulges täiesti sujuvalt. Algul oli oht, et kostüümi (aitäh Kostüümilaenutus Mustluik !) jaoks tuleb võtta suur reisikohver ära antavasse pagasisse ning see ei pruugi vahepeatuses Frankfurdis jõuda õigeaegselt jätkulennule aga lahendus oli väga lihtne - käsipagas. Kaelkirjaku pea, mis kohvrisse ei mahtunud osutus sobivalt kaasaskantavaks talvemütsiks, kuna hilissuvised Eesti ilmad kippusid juba üsna jahedaks. Müts osutus muidugi suureks väikeste ja suurte laste pilgumagnetiks, eriti lennukis ja trammis.

Ülimugav oli ka see, et kuna start oli juba järgmisel hommikul, siis stardinumbrid (+särgid, märgid) olid juba organiseeritud meile hotelli - selleks ajaks kui me varasel õhtutunnil kohale jõudsime oli expo (tunnise bussisõidu kaugusel) juba suletud. Kuna oli ikkagi veel tööpäev, siis kasutasime olemasolevat aega produktiivselt ja efektiivsuse mõttes proovisime ära ka hotellis asuva resto õhtusöögi, mis osutus üpris noobliks ja oli üldse suur juhus, et leidus vaba laud. Kindluse mõttes tegin ka väikese jooksuringi, et vaadata, kas linnast ikka jõgi läbi voolab, nagu lubatud oli.

Jooksupäev oli laupäeval, mis on alati väga mõistlik, eriti aga muidugi antud ürituse puhul. Start ei olnud teab mis vara - kohaliku aja järgi kell 9.30, aga kõigepealt tuli sinna korraldajate bussidega jõuda, mis tähendas väikest otsi-millise-hotelli-eest-läheb-sinu-buss orienteerumist juba hommikul kell 6, ca pooleteisetunnist sõitu Pauillaci, ümberkehastumist ning siis vähemalt pooletunnist vetsujärjekorras keksimist. Stardigruppe ei olnud, kuigi ilmselt jooksule-orienteeritud võistlejad olid kahtlemata eespool. Samuti need, kes soovisid näha ca pool tundi enne algust aimatava stardijoone piirkonnas toimunud väikest kontsertetendust. Meie ei hakanud jooksjatest ettepoole trügima, küll aga vaatasime, et oleksime vähemalt stardis enne harjavagunit 😎 

Jooksu eesmärk oli lihtne: jõuda finišisse enne selle sulgemist, eeldatavalt 6.5h tundi pärast starti, ehk siis kell 16.00 kohaliku aja järgi. Optimistlik plaan nägi välja läbida u 10km tunnis (6min/km), minimaalne - vähemalt 30km viie tunniga, et siis oleks aega kasvõi jalutades viimane, raskem *pool* maratonist lõpuni tulla. Esimene kilomeeter muidugi läks kohe lappama - ligi 15min, sest stardipaugust stardijooneni läks juba 8 minutit ära ja juba neljandal kilomeetril oli esimene joogipunkt, mille ees inimsabad viinamarjaväätide vahel liikusid aeglasemalt kui hommikul wc järtsus. Pärast selgus, et seal sai paellat. No me üritasime leida vett. Üldiselt proovisime vett võtta igal võimalusel ja vähemalt kaks või kolm pudelit (sellised paraja suurusega 330ml pudelid) aga no kus vett ei olnud, seal võtsime siis veini. Või noh, veini võtsime ka seal kus sai vett. Igatahes alguse poole neid punkte nii lahedalt ei olnud, et oleks mõnest mööda tuisanud, võtsime ikka igalt poolt mida anti. va siis esimene. Ja nagu hilisem süvaanalüüs näitas, et esimese 12km jooksul tuli alla 6min/km lausa neljal kilomeetril ja hiljem vaid korra (15. km) ja selles osas võib ilmselt süüdistada peamiselt väheste TPde olemasolu (ainult u 5tk). Või siis kerget taganttuult või kerget jalga. Positiivne oli ka see, et vaatamata esialgsetele ähvardustele püsis päike pilve taga ja sooja oli kõigest 28 kraadi ringis.

Edasi läks muidugi järk-järgult järjest keerulisemaks. Esmalt muidugi tuli juurde tankimispunkte, mis hoogu lihtsalt maha võtsid. Siis mingi hetk pöördus rada vastu tuult ja kuigi selliste kiiruste juures pole just erilist vahet, siis ega lihtsam ka ei olnud. Müts tahtis pidevalt liiga ühele või teisele küljele vajuda, mis tähendas, et vähegi normaalsemaks jooksuliigutuseks tuli seda kas ühe või teise käega püsti hoida. Lisaks kerkisid rajale mingid künkad, mis pärast kahte tundi olid juba üpriski tüütud. Need valisin otsustavalt kõndimiseks, kuigi Sipsik oleks kergejalgsena need vilkalt ületanud. Päris mitu korda (okei, mingist hetkest igas punktis) tuli ka müts peast võtta ja endale pudel vett krae vahele kallata, et mootor päris üle ei kuumeneks ja plokikaant maha ei viskaks. Samas ühtegi mütsita kilomeetrit sisse ei lipsanud - vahepeal tundus, et võiks, aga siis kohe ilmusid raja äärde Sophie Sophie karjuvad lapsed ja kuidas sa nii saad neile pettumust valmistada. Samas läks mul pool päeva aega, et saada aru, et nad seda mulle hüüavad - alguses arvasin, et ju ma siis mõne kohaliku kuulsuse Sovhiga pidevalt koos jooksen. Poolmaraton sai tehtud ca 2h45ga ja see tundus natuke palju, arvestades seda, et raskem rajaosa oli veel ees. Aga ilm oli hea ja kaasaelamine fantastiline, eriti poolmaratoni punktis, pärast mida läks rada uuesti Pauillaci linnakesest läbi põhjapoolsele ringile.

Raja teises pooles tuli sisse ka kruusaradu ja muud küngastest üles alla lippamist mõisate vahel, mida eksis rajale järjest tihedamini. Pean kahjuks tunnistama, et mõni tuli lausa nii üksteisele järgi, et nende suure hoole ja armastusega villitud kraam võis ka vahele jääda. Samas tuleb öelda, et vein oli tõesti hea ja tasus mekkimist - kuigi ma tavaliselt eriline veinisõber ei ole. Ja mõisad ise läksid ka järjest uhkemaks, mõni andis ikka päris korraliku kindluse või lossi mõõdu välja.

Jõudsime 30. km peale vähem kui 4 tunniga ja olime täitsa hästi graafikus - tähistasime seda järgnevas mõisas korraliku peatusega - teine kord jooksu vältel tuli kilomeetri läbimise ajaks ligi 15 minutit! Ja mõisaid jagus just kõige tihedamalt 25. ja 35. km vahele. Raja kõige põhjapoolsemas punktis oli selline laulupidu ja telkide väljak kokku pandud, et oli keeruline aru saada, kas oled lihtsalt ühes joogipunktis või õllesummeril. Veinisummeril siis. Meel oli igatahes hea ja päike tuli ka välja.

See muidugi asja lihtsamaks ei teinud, sest temperatuurid hakkasid kiirelt tõusma ja vett tuli mütsi vahele ja ka kõrist alla kallata järjest tihedamini. Samas WCsid ei olnud hoopiski nii tihedalt kui joogipunkte ja pärast 35ndat kilomeetrit tuli neid tikutulega taga otsida. Täpsemalt öeldes - ei leidnudki - ja tuli leida lihtsalt üks varjulisem puutagune. Peab ütlema, et see oli tegelikult juba teine kord päeva jooksul, esimene kord näitasid kohalikud õige koha ette :)

Viimased 5km olid kahtlemata kõige igavamad ja ka üllatavalt rasked, sest rada oli pea täies ulatuses üks pikk sirge mööda järve kaldapealset, päike otse näkku siramas. Tuul oli küll tagant, aga see ei teinud asja kergemaks, temp kella peal näitas +33 ja mütsi all/päikese käes oli seda ilmselt veelgi rohkem. Veinimõisaid sellel lõigul enam ei olnud, kuid see ei tähendanud, et seal polnud tankimispunkte - jagus ka sinna, ja veel kõige uhkemaid: rostbiifi, austreid, šampanjat, juustu (eraldi punkt) ja jäätist. 40. km peal lõpuks ka valget veini, samuti roosat (punast muidugi ka). Päris palju jäi minul ka proovimata aga jäätis maitses väga hea. Jõudsime ilusti ca 5 ja poole tunniga finitosse ja olime igatahes oma tööga rahul, kuna eesmärk ajalimiiti mahtuda oli saavutatud ja veel piisava varuga. Oma üllatuseks leidsime hiljem, et olime üsna esimeses otsas (1658/1659) - lõpuaja sai kirja 7471 jooksjat (viimane 7h28min), sealhulgas ajalimiiti 6,5h jõudis neist ca 4100 ehk meie lõpetamise ja ajalimiidi vahelise 55 minutiga finišeeris ligi 2500 jooksjat! Siit näeb kuidas kaelkirjak rajal videosse jäi.

Finišis oli auhinnaks muidugi medal ja pudel veini ning küllalt rikkalik buffee, millest võtsime maksimumi. Eriti pasteedivõikudest ja õllest aga mõistagi sai seal veel veini ja igast muud tavalist prantsuse spordisööki nagu jogurtit, apelsini, küpsiseid ja banaani. Väga kaua pikutada ei saanud, sest ametlik buss startis tagasi Bordeaux poole tund pärast ametliku finiši sulgemist, aga kuidagi oli igatahes nii juhtunud, et meie bussiga kohale tulnud olid jõudnud ka kõik rajalt ilusti tagasi. Mõnel jäi aega isegi expolt veel mõned kohalikud veinid koju kaasa osta!

Kõige parem osa kogu selle maratoni+reisi juures oli asjaolu, et järgmisel päeval oli pühapäev, ehk terve päev linna peal uudistamiseks ja päevitamiseks, mida me täpselt tegimegi. Sõitsime trammiga Bordeaux Lac tehisjärve juurde ja vedelesime seal lihtsalt päikese käes ning käisime ujumas. Hiljem trampisime veel mööda Bordeauxi ringi ja tegime ühes suuremas pargis väikese pikniku. Lisaks väike jooksutiir esmaspäeva hommikul enne trammiga lennujaama kobistamist.

Kui esimese hooga tundus, et oh kui tore maraton ja nüüd on see tehtud ja ilmselt niipea seda uuesti ei teeks, siis mõned nädalad hiljem tundus, et miks ka mitte, eriti kui tulla seltskonnaga ja proovida üritusest maksimumi võtta. Teeninduspunktide arv ja kvaliteet annab kindlasti silmad ette kõigile senistele spordivõistlustele, eriti just arvu osas - kvaliteedi osas on arvatavasti H100 täiesti konkurentsis - mõistagi nendest, kus olen ise osalenud. Nii et kui motivatsiooni lihtsalt maratoni joosta napib, siis tasub pikem retk Prantsuse läänerannikule ette võtta küll, võib soovitada!