Sellest, kuidas kaelkirjak Tartu neliküritusel käis

Tere. Kui päris aus olla, siis oleks selle postituse pidanud juba mitmed kuud tagasi tegema, sest nüüdseks on paljud põnevad detailid juba ununenud. Eriti suusamaratoni kohta näiteks, aga ka rattamaraton oli enam kui kolm kuud tagasi. Aga hea uudis on see, et nii tulebki see postitus palju lühem, seega igaks juhuks lisasin paar lõiku krabi seiklusest rulluisumaratonil samuti (-:

Niisiis. Et kõik algusest peale ilusti ära seletada, siis pean alustama esiteks sellest, et Sipsiku lemmikloom on kaelkirjak. Nii et juba mõnda aega tagasi kolis meie juurde sisse üks kaelkirjak nimega Ikea, kes ühtlasi peab oma blogi aadressil ikeathegiraffe.com (kuigi, peab ütlema, et viimasel ajal on ta väga hõivatud olnud muude kaelkirjaklike tegevustega ja blogimine on unarusse jäänud..).

Teiseks, kahe väikese sipsiku kõrvalt trenni tegemine, nagu selgus, ei osutunud väga tervislikuks ega ka produktiivseks. Või noh, vähemalt ei oleks Sipsik saanud nii palju oma kokandusblogi kirjutada, nii et kogu maailma heaolu arvestades tundub see tagantjärele mõistlik tehing.

Kolmandaks, arvestades kesist (olematut) ettevalmistust, siis punnitamine elu parima halvima koha peale Tartu Maratonil ei tundunud eriti inspireeriv, küll aga esimese kaelkirjakuna ajaloos läbida terve neliküritus. Varasemalt on küll erinevaid alasid üksikult läbitud ma tean, aga kokku mitte, seega kokkuvõttes ilmselgelt lihtne otsus.

Algne idee oli lasta teha Ikea (õige nimega Olaf) kostüüm. See idee on endiselt olemas (sponsorid teretulnud :), aga kuna kogu ettevalmistusega läks kiireks nagu ikka, siis tuli minna lihtsama vastupanu teed ja võtta olemasolev (aga natuke hirmutavam plaan B ehk) pika kaelaga kaelkirjaku kostüüm toredatelt moestuudio Must Luik tädidelt. Aitäh neile, et nad olid nõus laskma oma kostüümi niimoodi mitmesaja kilomeetri jagu proovile panna! Ja hea uudis on see, et kostüüm pidas väga hästi vastu - isegi kardetud rattaetapid, eriti rattaralli. Ning õnneks oli ka ilmataat ettevõtmist toetamas - võistlused toimusid kuiva ilmaga ja ka võrdlemisi kuival rajal. Lisaks - kõigile neile, kes küsisid, ega palav ei ole - tegelikult kostüüm ise oli väga heast õhukesest materalist ja kui ralli välja arvata, siis üks keskmine puuvillane t-särk või lycra kostüüm oleks olnud umbsem kui see kostüüm. Seega ideaalne spordiriietus - siit kõigile väike säästunipp, et kui näiteks 120 eurost jooksudressi ei raatsi osta, siis kostüümi saab laenutada mitu korda odavamalt.

Suusamaraton - 63km

Algusest peale oli selge, et suusamaraton saab olema üks lihtsamaid etappe - 63km matkatempos läbimine ei tohiks ühele õigele kaelkirjakule küll mingi takistus olla. Nii oligi. Ilm oli super, rada super, suusad super. Kuna kiiret polnud, siis polnud erilist vajadust ka suppordi järele ja nii sai esmakordselt proovitud ära võimalus minna starti korraldajate bussiga (Elvast). Päev juba algas hästi, kuna bussijuht piletitest midagi ei teadnud, siis sai starti tasuta (mis tegelikult on vist okei, sest juhendis polnud täpselt kirjas, kui palju maksab bussipilet kaelkirjakutele). Järgmiseks avastasin, et on olemas selline asi nagu riietumise telk, kus sai rahulikult suhteliselt soojas enne starti aega surnuks lüüa ja kaasavõetud šokolaadi nosida.

Sõit ise oli suuremalt jaolt "greit säksess", sest ilmselgelt tuli kaelkirjakul isiklik rekord nii ajalises kui ka koha mõttes. Tõsi, osa sellest tuleb panna suhteliselt hea startinumbri (405) ja -grupi arvele, sest nii üles- kui eriti allamäge lõikudel olid pikal kaelal teatud negatiivsed mõjud sõidukiirusele, eriti raja alguse suurematel mägedel. Samas, see võis ka hea olla, sest selleks ajaks, kui mina (poslavitsa?) laskumisele jõudsin, oli kaassuusatajate võime oma kurssi hoida sedavõrd minetunud, et mehi langes vasakule ja paremale, kepitükkidest rääkimata. Kui hästi vaadata, siis üks selline peaks videol ka näha olema.

Mis puudutab videot, siis alguses oli vahva plaan teha überäge film ja kasutada gopro kõikvõimalikke võimalusi. Aga nagu juuresolevalt pildilt näha, siis peab enne veel korralikult harjutama, eriti seda, kuhu kaamera panna ja mis sealt täpselt siis pildile jääb. Tagantjärgi on hea teada, et suusa külge ei pannud, sealt lendas kinnitus esimese kahe kilomeetriga minema :) Video muide, on ka delfis feimi saanud, nagu ma näen. (vt ka kommentaare :P) Järgmistel etappidel jätsin filmimise juba professionaalide hooleks.

Muuhulgas - tõehetk kõigile neile, kes arvavad, et 2000nda koha peal sõitmine on mingi piknik. Jah on lõbus, kui sa oled näiteks kaelkirjak ja/või raja ääres on rahvast (TPs). Aga metsa vahel on kilomeetrite viisi lihtsalt ähkimine ja puhkimine. Täpselt sama nagu 100nda koha peale!

Maratonist endast ma pean tunnistama väga palju meelde ei jäänudki. Eks härmas habemetega suusahundid olid aeg-ajalt üllatunud, et mingi kaelkirjak nende ees täitsa legaalselt sõidab, aga eks nad läksid ikka rahulikult mööda ka ja mina kellegil järgi minna ei proovinud. TPdes tegin rahulikult peatusi ja nende vahel mõtlesin, et kui keegi intervjuud peaks tegema, et mis ma siis räägiks. No ja siis tehtigi intervjuu ja ma sain rääkida oma jutu ära (ca 1:05-1:40) :). 6km enne lõppu (torni juures, teate küll) oli korraks selline hetk, et pilt hakkab eest ära minema, siis sai korraks müts peast ära võetud (videost on näha ka :) aga see oli ka loogiline tulemus vähesele vedelikutarbimisele TPdes. Kokkuvõttes edestasin ca pooli finišeerijaid - koht 2483 ja aeg 4:32:49.5 ning auhinnaks EPL esikaas!

Jooksumaraton - 23,4km

Jooksumaratoni puhul on vast kõige olulisem, et tegemist pole maratoni vaid napilt üle poolmaratoni distantsiga. Sellele vaatamata valmistusin kõigist neliku üritustest JMks vast isegi kõige enam ja seda lihtsal põhjusel - JM alguse 3km asfalti on selline maa, mis minusugusele põlvedest põdurale ohtlikuks võib saada, just teekonna jätkamise mõttes. Samas, päris treeninguks seda 50t kilomeetrit kogu kevadega päris lugeda ka ei saa, rohkem nagu kindlustuseks :)

Ei tea kas see oli nüüd see *treening* või fakt, et jooks on kaelkirjakute lemmikspordiala, siis jooks tuli tegelikult üle ootuste hästi välja. Ja mäest alla ma pole kunagi nii kiiresti jooksnud - aga eks raskuskese oli seekord palju kõrgemal ka!

JM jaoks mul oli väga konkreetne taktika paika pandud: rahulikult joosta (keskmine tuli ca 6min/km, mis on selline mõnus trennitempo) ja mäed kõndida. Eks see viimane tekitas korralikult elevust, eriti raja lõpupoole. Ikka trobikond jooksuentusiaste mäest üles kukesammudega eest ära ja mäest alla kaelkirjak galoppi jälle omakorda elu pikemate poognatega tuhinal mööda. Ma olen kindel, et kuskil 20nda km paiku mõned olid juba püha viha täis, kui kaelkirjak neist 4ndat korda möödus. Aga noh, eks see oligi ju asja mõte :)

Jooksumaratoniks tuunisin kaelkirjaku kaela seestpoolt ühe keskmise paksusega thermaflexi toruga, mis suusatamise videost tuttava nokkimise praktiliselt likvideeris. Mitte et see oleks ilmselt palju seganud, aga oli üsna vajalik test, et kostüümi rattasõitudeks ette valmistada. Lisaks tasub piltidelt jälgida kaelkirjaku edevaid jooksusaapaid - 8a tagasi Walmartist ostetud 20-taalaseid matkasaapaid - väga mugavad jooksmiseks, kui sul on juhuslikult kand paistes!

JM oli vaieldamatult kõige rohkem fänne, kes kaelkirjakuga tahtsid pilti teha nii rajal kui ka finišis, mõned lausa jooksu pealt; samal ajal polnud jooksev kaelkirjak selline haruldus, nagu näiteks rattaga sõitev kaelkirjak või näiteks suusatavad muud loomad. <- see pilt on mu üks lemmikuid, siin on ühel pildil koos kõige ehedam sportlik pingutus ja sama ehe riukalik kaelkirjaku kahjurõõm, kas pole? :) Intervjuu kaelkirjakuga finišis - alates ca 20:00.

Kokkuvõttes kõige lühem etapp ja ilmselt sellest tulenevalt ka kõige parem koht (või siis oli see, et JM oligi vähem osalejaid..) - 1581. ja aeg 2.18.58. Põhiline muidugi see, et Pulleritsule sai ära tehtud (kes käkis eelmine kord nii kiiresti joosta?) ja lisaks tõdemus, et ega ilma kostüümita ei oleks ilmselt väga palju kiiremini seekord ka joosta jõudnud :)

Rattaralli - 135 km

Nagu sa, armas lugeja isegi võid arvata, siis rattaralli oli algusest peale kogu kaelkirjaku nelikürituse projekti võtmeetapp, ja mitte ainult selle pärast, et see on tehnikasport või seks, et pärast seda jäi veel vaid üks osavõistlus. Ehkki seda muidugi ka, aga peamine küsimus oli ikkagi selles, et maailma kirja pandud ajaloost ei leia just palju neid episoode, kus kaelkirjakud ja maanteerattad oleksid omavahel harmooniliselt hästi kokku sobinud, rääkimata sellest, et üks oleks teisega keskmise pikkusega võidusõidu koos läbinud. Lisaks, oli paras insenertehniline ettevõtmine, et kostüümi integreerida veel üks kiiver ning loota, et 50kmh mäest alla sõites kogu see asi ühes tükis püsib. Ja nagu selgus, mäest alla sõitmine oli üks lihtsamaid harjutusi... Igatahes kolm erinevat teipi ning rimist ostetud kiiver ja tulemus oli selline:

Hea uudis 2. juuni hommikul oli see, et vihma ei olnud tulemas. Küll oli aga tulemas ca 25*C ja päikese käes vast rohkemgi. Aga muidugi kaelkirjakuid see ei heidutanud, nemad ju elavad Aafrikas, eksole. Peamine küsimus oli hommikul hoopis see, kas startida päris lõpust või üks grupp eespoolt, nagu number lubas. Läksin eelviimasesse gruppi, sest ... sinna oli puu kerge varju heitnud :)

Natuke sõidust ka. Ma võin päris kindlalt öelda, et see oli siiani elu top 3 kõige raskemast võistlusest, kus ma siiani olen osalenud. Ülejäänud kaks - H100 jala ja Võhandu 100 süstaga paar aastat tagasi. Ja võibolla mitte otseselt füüsiliselt, aga just vaimselt. Aga kõigest järjekorras.

Start laabus hästi, Riia mäele jõudsin viimaste hulgas. Samas kellelegi sisse ei sõitnud ja õnneks ei sõitnud ka mulle keegi sisse. Tänu teederemondile ringteel päris 100% littimist esimese 10km jooksul ei olnud ja sestap õnnestus enam-vähem rolli sisse elada ja aru saada, mis teha tuleb, kui tuul ühelt või teiselt poolt järsku puhub. Vastavalt ilmaprognoosile oli hea uudis see, et alguses on tuul pigem vastu (ja seega lõpus peaks tagant olema) aga nagu rattasõidus tavaks, siis millegipärast on tuul alati vastu, eriti siis kui ta peaks tagant olema. See selleks, esimene ca lõik kuni vana Võru mnt TPni sujus päris hästi. Päike paistis, tuul puhus ja mul õnnestus võtta sappa ühele korvpalluri mõõtu tegelasele, kes peaaegu tervele kaelkirjakule tuulevarju suutis pakkuda. Kahjuks või õnneks oli vaja anda TPs intervjuud Tartu Postimehele ja nii see grupp eest läks. Aga sellest polnud otseselt midagi, sest teatavasti on vana Võru maanteel kahel pool korralik kuusehekk ja seal sõitmine üsna talutav. Lisaks sain sappa Tarvole Swedist, kes oli TRRile tulnud vanakooli sossega - respect! Kahjuks mõjus kaelkirjakule tuule tegmine Tarvole pehmelt öeldes fataalselt ja vahepeal oli vahe isegi vist üle poole tunni..

Teoorias olevat tuul Võru maanteelt Kanepi poole pöörates olnud tagant, aga kui sul on selline pikk kael, siis on millegipärast pidevalt tunne, nagu oleks tuul külje pealt. Suures plaanis oli retk Kanepisse ja sealt edasi Otepääle suhteliselt okei, midagi olulist sealt peale piltide meelde ei jäänud. Võtsin vahetult enne Kanepit sappa kahele sommile, kellega siis järgnevad ca 50km enamasti koos või väikese vahega sõitsime. Või noh, tegelikult see koossõitmine nägi välja nii, et küngastest üles kangutasin mina ennast ette ja mäest alla tulid sommid nagu tinakuulid viuhti mööda. Või midagi taolist. Igatahes Otepää TPks oli toss üsnagi väljas ja ainuke lohutus oli see, et järgmised 8km on üsna vaheldusrikkad ja pigem metsavahel.

Tegelikkuses oli tuul ikka konkreetselt vasakult, nii et praktiliselt kogu aja pidi sõitma ühe käega ninast kinni hoides, et tuul pead ära ei viiks. Pühaka tagusel TM/rulliraja tõusul konkreetselt jalastusin ja kõndisin 100m, et vahepeal teisi liikumisviise meelde tuletada.

Ja siis see kardetud *päris* küljetuule lõik Otepäält Pangodisse/Tatra orgu. See on vist üks ajaloo üks kõige aeglasemaid maanteerattaga sõidetud lõike maailmas, vähemalt alates sellest hetkest, kui sommid lõplikult eest läksid. Ja küsimus polnud selles, et ei oleks jõudnud sõita otseselt - sest söönud-joonud olin ma pigem korralikult - aga lihtsalt täiesti võimatu oli sõita mingi normaalse kiirusega, hoida pead viltu, ühe käega pead toetada, ennast ette kallutada ja samal ajal ka midagi näha. Võtsin käigu välja ja matkasin Pangodi TPsse 1 kilomeeter korraga, pakun nii umbes 15kmh kiirusega. Hea uudis oli see, et ka tagant eriti kedagi ei tulnud :) Pangodis pandi küll juba vaikselt laudu kokku, aga kontrollajani oli veel aega ja arvestasin välja, et kui peaksin ka 15kmh kogu ülejäänud tee matkama, siis jõuaksin ikkagi 6 tunniga kohale. Selle peale tuju natuke tõusis, kiirus mitte.

Hea, et on olemas sellised asjad nagu Endomondo. Hommikul olin palunud sõber Riivo endale appi kaelkirjakut koos varustusega starti pukseerima ning päeva peale oli tal igav hakanud ja mõtles, et teeb ka väikese rattaringi. Kuna mul endo töötas, siis käis kaelkirjaku träkkimine selliselt, et Riivo helistas koju tüdrukule, kes vaatas netist, kaugel kaelkirjak on ja nii oli äärmiselt teretulnud üllatuseks, kui Riivo mind vahetult enne Kambjasse jõudmist kinni püüdis. Need 20 viimast kilomeetrit olid küll rasked, aga tänu Riivole ma ütleks, et jõudsin kindlasti ca pool tundi varem finišisse kui võibolla muidu oleks jõudnud. Suur aitäh! Mäletatavasti oli Tatra mäe otsas üks sell konkreetselt pikali ja kiirabiauto keset teed - täpselt ei tea, aga paistis, et leitsak oli sellele härrale liiast olnud.

See pilt on tehtud enamvähem täpselt enne seda, kui Riivo appi jõudis

Lõpp hea, kõik hea. Kuigi enamik rattasõpru olid selleks ajaks juba ammu kodus dušši all või vähemasti supilauas, siis lõpuks jõudis ka kaelkirjak ja peab ütlema, et mitte päris viimasena, lisaks ka (peaaegu) täiesti tervena, mis alati TRR puhul tuleb lisada. Selles suhtes ma soovitan teistelegi ca 6h-ga sõita, lõpufiniši tegemise osas pole karta, et keegi sind aeda sõidaks või muud inetut korraldaks :) Aeg 5:45:49 ja koht 1802. Kaelkirjakute rekord taas! :D Virtuaalseks auhinnaks järgmisel päeval Eesti suurima päevalehe Postimehe esikaas! (muide, kui kellelgi juhtub olema 3.06.2013 Postimees kodus, ma olen huvitatud)

Lisalugu: Krabi seiklused Jõgevalt Tartusse uiskudel ehk TRuM - 48km

Kuna ralli läbimine oli kaelkirjakul läinud üle kivide kändude, siis null rullikilomeetriga enne rullimaratoni polnud mingit tahtmist ennast või kostüümi lõhkuma minna. Aga nädal aega enne tundus, et tegelikult võiks isegi proovida, sest mingit paremat kostüümiideed ka ei tekkinud. Samas, kuna kiiver oli Tartus aga Jõgevale, TRuM starti oli vaja minna otse Tallinnast, siis langes kaelkirjaku variant ikkagi ära. Seega tuli natuke Musta Luige varude kallal vaeva näha ja lõpuks langes valik krabile - minu arvates päris hea valik. Eriti just see sõrgadega vehkimise osa ja see, et krabi nägu, kiiver ja uisud olid ühes toonis - ikkagi avalik üritus!

Kas palav ka oli - oli jah, isegi palju rohkem kui kaelkirjakuga. Aga see on juuresolevalt pildilt ka hästi näha :)

Sõit ise oli täitsa tore, välja arvatud mõistagi viimane 5km, mis on sama "sile" nagu kuumaastik. Ega muidu vast ei olekski viga, aga mine proovi seal uiskudega sõita! Lisaks andis tunda, et ca aasta polnud neid uiske jalga saanud - enne viimast 4km pidin tegema kerge boksipeatuse ja ca kümmekond minutit jalga masseerima, et tald krampi ei tõmbaks. Aga see oli juba peaaegu planeeritud peatus. Enne seda olin just alla kihutanud Lähte mägedest - ja uskuge mind, sellise tuult püüdva kostüümiga 50kmh mäest alla kihutada on ikka maksimum adrenaliinilaks ja teisest mäest alla tulles võttis jala kergelt võbelema. Pidin sõrgadega natuke tuult püüdma, et kiirus liialt suureks ei läheks!

Aga eks raja esimesele poolele jagus ka põnevust. Jäime ühe vanahärraga uisklema ja 15m kaugusel suur grupp ees (loe: tuulevari) tegin siis kõvema spurdi ja teise ja kolmanda ja lõpuks sain grupi kätte. Vanahärra jäi muidugi maha. 10km hiljem jõudis järgi ja läks möödagi - sest tulid tõusud ja punt lagunes sootuks. Tasa sõuad, kaugele jõuad!

Tõusudel läks krabi muidugi taas tervest pesakonnast uisutajatest mööda, et siis mäest alla jälle need kõik mööda lasta. Kuidagi tuttav stsenaarium, mis? Hea uudis oli muidugi see, et sõit oli märksa lühem ja mäest alla sai ikkagi veidike tirri lasta. Kes tahab näha krabi stiilinäidet, siis TRuM kokkuvõttes alates 19:33 kuni ca 20:40.

Finiš on juba sõraulatuses

Ma pean muidugi ütlema, et tegelikult oleks selle kostüümiga võinud sõita see härra, kes rullisõite tagurpidi läbib (seekord oli samuti kohal). Siis oleks krabi teema 100% täkkesse läinud.

Tartu Rattamaraton - 89 km

Niisiis, raskem osa oli tehtud, tühised 89km veel teha. Aga kuna rattasõit on siiski tehnikasport, siis sai selleks tehtud ka üks korralik ettevalmistav võistlus - Samsungi Elva Rattamaraton:

Tipp ja Täpp Elvas, SM ees ja FY järel

ja see oli hea ettevalmistus, kuna juba 15ndal kilomeetril läks kumm. Vaatamata pikaksveninud boksipeatusele siiski jõudsin edukalt lõpuni ning tegin  sellest omad järeldused (loe: ostsin hunniku tagavaraosi) TRM jaoks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

TRMiga seostuv peamine hirm seondus ilmaga - kui seekord oleks olnud samasungune mudaralli nagu mõnel eelneval aastal, küll siis oleks alles nalja saanud! Õnneks oli stardiks rada väga mõnusalt kuiv ja sobilik ka igas kaalukategoorias ratturitele sh igasugused karvased ja sulelised ja üks diskoball. Enamik, tuleb tunnistada, panid stardist kohe ajama ja enam ma neid ei kohanud. Minul seevastu oli terve päev aega rahulikult sõtkuda, peaasi, et enne pimedat finišisse jõuaks.

Tegelikkuses jõudsin ma muidugi oluliselt enne pimedust kohale. Ilm oli ju enam-vähem hea! Ja peab ütlema, et nii mitmelgi korral tuli pikast kaelast tulenev ettevaatlikkus kasuks: harimäest allasõidul tehti minu ees kruusal ikka selliseid poognaid, et oleks mõnele kehvemale bmxi-mehele silmad ette teinud! Ei oleks uskunud, et rattaga saab nii konkreetselt kraavi sõita, varem olen selliseid otsekaid ainult autorallis näinud. Vahepeal võttis täitsa kõhedaks kohe, paaris kohas panin igaks juhuks jalgpiduri maha lausa.

Ja kuigi üldiselt ma lootsin, et maraton on ehk rohkem metsavahel kui ralli (mida ta muidugi oligi), siis ei jäänud ka sõber külgtuul tulemata. Näiteks enne väikese rajaga kokkusaamist on üks tore sirge, kes tahab võib sportfotost vaadata lahedaid kaadreid ja arvata, kust poolt tuul puhub :)

Üldiselt peab muidugi ära märkima kaasvõistlejate sõbraliku suhtumise jalgratastel loomadesse, vaatamata sellele, et nood nii mõnestki raskel hetkel mööda sõitsid. Jõudu, tervitusi ja pöidlamärke tuli nii raja äärest kui ka rajalt, eriti vaimustunud olid erinevad võõrkeelsed ratturid. Näiteks hüüti juba kaugelt, et "laske loom läbi" ja "eest ära, sebra tuleb" (huvitav, mis koolis nemad käisid?) aga ka tavalisemaid "issi, näe vaata kaelkirjak" ja "läheb läheb, kas palav ei ole?" Suur suur tänu kõigile pöidlahoidjatele ja pealtvaatajatele! Samuti TPdes teadustajatele - kuigi, ma arvan, et nende jaoks oli jumala õnnistus, et tuhandete jaak tammede ja peeter kaskede vahele tuli lõpuks mõni värvikam kuju, kes aegajalt ei pidanud paljuks pikemaks ajaks morssi jooma jääda.

Ei tea, kas on juba liiga palju aega möödas, aga ühtegi päris rasket momenti lisaks nendele küljetuulekohtadele maratonirajalt ei meenugi. Lausa tore oli alates ca 25km enne lõppu hakata aeg-ajalt jälle ise kaassõitjatest mööda minema, vahelduse mõttes.

Kuigi rada mudane ei olnud, siis ühe kivi korraldajate kapsaaeda siiski viskaks - nimelt oli terve rada äääärmiselt tolmune. Nagu ka juuresolevalt pildilt näha, siis raja lõpuosas ei olnud enam aru saada, kas tegemist on kaelkirjaku või hoopis tolmuahviga. Ahjaa - TRM oleks minu ja paljude teiste jaoks äärepealt lõppenud juba enne stardijoont suurema külakuhjaga - õnneks sain viimasel hetkel enne stardijoont pea alla tõmmata. Palun järgmistel kordadel stardikanga ülesseadmisel arvestada ka kaelkirjakutega, eksole..!

Kokkuvõttes, oli üsna tore rattamatk kaelkirjakukostüümis Otepäält väikse ringiga Elvasse. Midagi väga ekstreemset ei juhtunud ja see on pigem antud juhul hea. Samas, kui keegi arvab, et see oli üks suur lust ja lillepidu, siis... tal on ilmselt õigus. Sest oleme ausad, jalgrattasõit on ju mugavussport - istud sadulas, kuulad klappides mussi ning sööd TPdes rosinaid ja banaani hapukurgi ja soolaga. Peaaasi, et rajal igav ei hakka - selle aja peale kui liidrid juba rosinasaia mugivad oled sina alles poolel maal (tavaliselt olin ma kuskil Palu kandis, kui kõlaritest tuli esimeste autasustamine). Kokkuvõttes siis umbes 4 ja poole tunniga kohal ja 2602. koht. Kaelkirjakutest esimene.

Neliküritus tehtud! - 310.4km, kokku u. 17 tundi

Kokkuvõttes 393. koht nelikürituse üldarvestuses (üldse sai protokolli kõik alad kirja 474 osalejat) ja esimene kaelkirjak, kes TM nelikürituse ametlikult läbinud! Kostümeeritud osalejatest olid kindlasti mitmed minust eespool, näiteks Toomas Visnap, kes kõik neli ala läbis šoti seelikus oli lõpptabelis 212. kohal.

Mida sellest kõigest järeldada? Nagu ütles suur mõtleja ja makroökonoomika õppejõud Hr Pajula - "ilmselt mitte midagi"! Või siiski - huumorit peab olema. Tehke trenni, pange sarved pähe ja kadjama! Uskuge mind, seal 2000nda koha peal on neid tõsise näoga spordinaabrimehi tihedalt täis, teha täpselt sedasama pole üldse mingisugune väljakutse. Ega ka mingis kostüümis jooksmine võibolla. Aga vähemalt on endal lõbus ja pealtvaatajatel on ka kindlasti huvitavam :)

Lõpetuseks veel kaelkirjaku muljed kogu hooajale vahetult pärast rattamaratoni lõppu:

ja veel päris lõpetuseks tänusõnad kõigile kaasaelajatele, fännidele ja support-tiimidele, eriti Sipsik, Riivo, Jaak, Märt, Karu, Hansa spordiklubi bande ja paljud teised! Uuel aastal juba.. no näis näis :)