borat kui müümise kunst 2 aka must materjal

tegelt ma algul mõtlesin, et ma vist ei viitsi müümise kunstist (MK) ikkagi kirjutada. isegi pärast kahte läbimist, sest lõpuks oli ju film ikkagi pööraselt naljakas ja lõpuks mitte nii hull kui kardetud. imho. ja boratist ei oleks ma ammugi kirjutanud, sest boratit tuleb viimasel ajal uksest ja aknast. aga.
kui järgi mõelda, milliste kohtade peal inimesed saalis kummaski filmis naersid (või siis olid just vait), siis tuleb paar huvitavat mõtet.
[spoilerid]
  • "Borat tahab elu kasakhstanis paremaks teha. Nii nagu Raigo, läheb ka Borat Ameerikasse oma unelmat otsima" võiks olla filmi reklaamlause. Natuke liiga cheesy, natuke liiga oobvious aga samal ajal müüb hästi. selles ongi Kunst.
  • Borat on nagu MKi tegelaskuju kes on (meelega) välja jäetud, ja seda kahel põhjusel. esiteks on borati materjal kraadi võrra mustem, selline dvd-le lisaks sobiv. teiseks hakkaksid situatsioonid liialt korduma. vihje: baptistlik kirik.
  • tuleb aru saada ühest erinevusest: MK on kahe ja poole aasta jooksul kogutud sadade tundide materjali rafineeritud kultuurhingede jaoks destilleeritud kompositsioon, mille geniaalsus seisneb selles, kui innukalt kultuurhinged enda üle esikal naersid, ise sellest aru saamata. LUGU: käisin vaatamas kaks korda, esikal ja niisama. esimene kord olid kohal "kultuurinimesed", need kes ikka kõrget kunsti hindavad. lakkamatu naer praktiliselt algustiitritest peale. teist korda käisin, olid mingid suvalised kinokülastajad, samas tean, et üks jõuk oli ühed konkreetsed müügiinimesed. esimene korralik naerupahvakas tuli alles siis kui esimene pool tundi läbi oli. mida sellest järeldada? jah, kultuurinimeste ja müügiinimeste vahe on selles, et müügiinimesed kas A) tegelikult tegelevadki miski sellise asjaga B) on käinud Peebu koolitustel ja kuidagi kohatu oleks enda üle naerda. filmitegijad skoorivad aga mitu punkti kultuurinimeste üle: kõigepealt naeravad viimased ennast ribadeks aru saamata, et just nendele suunatult ongi koomika KOKKU PANDUD. ei ole päris reality, on mõnus reality-moos, specially tailored for kultuurinimesed. ja hiljem mõtlevad, millisest toetusfondist raha saada, sest oma käpp ju müüma ei tõuse (olles ennast äsja radikaalselt müügimehest distantseerunud). sellepärast me näemegi, et vaid mõned kultuuriinimesed on jõukad - nood kes aktiivset müüki ei pelga.
  • borat vastupidi, on, karakterist tulenevalt, vaimukas ühiskonnapila sketside kähkukas, millele on rasvase tülgastuspintsliga stoori peale joonistatud. ja kõige naljakam selle juures on, et nii nagu kultuurinimesed ei saa aru, et nalja tehakse just nende üle, on pimedusega samavõrd löödud ka ameeriklased, kes küll mõnuga ahmivad sisse filmi labasused (või hakkavad ropsima), ent ei suuda ridade vahelt lugeda paksu rahaahne usa võrdkujuks oleva Azamati mingist nö neljandast maailmast tulnud Borati näol persestumise irooniat, kuigi lõpus korratakse see uuesti üle.
  • vahe on selles, et vahet pole. mõlemad filmid naeravad tegelikult oma peamise (vaataja) sihtgrupi üle, lihtsalt pakend on erinev ja vaataja on erinev. Borat on lihtsalt Jackassi meeste poolt tehtud Moore või Spurlock..

aga kas MK mitte ei pila ikkagi müügimehi? sellele küsimusele on Maimik ja Kilmi kusagil ise vastanud. lõpetuseks aga jätan mõtte, et kui müümine on paha, miks siis ostmine hea on?

Kommentaare ei ole:

Vidinas ilmnes viga