9-11

Raini jutt õhutas mindki panema kirja mõningaid seiku - (juba) viie aasta tagusest Septembripäevast.

11. Septembri hommik ei olnud millegi poolest erinev, kui välja arvata see, et oli käimas minu esimese raamatusuve viimane (i wanna win) nädal ja olin endale OL Tedilt kaubelnud välja Nicki follomise. Ühesõnaga panime Nicki valge Lincolniga, mis nägi välja nagu umbes see meie igahommikuse Shoney'se juurest leekima. Kuna nagu juuresolevalt pildilt näha, töötas Nick linnalähedal maal Springfieldi lähedal, siis oli sinna paras drive ja ma mäletan, et Nick koputas täiesti random subdivisionis esimese maja uksele täpselt 8.00AM (CST). Tädil küll lapsi ei olnud aga tema käest saime teada, et 8st majast, mis sellel tänaval oli, olid ainult kaks lastega. Ja siis seda, et lennuk lendas WTCsse...

See kõlas liiga uskumatult, sestap pani Nick autos raadio käima. Seal rääkis tüüp live ülekandes kuidas teine lennuk teise torni sisse lendas. Me ei saanud enam aru, mida uskuda - lennuki "maandumine" WTCsse kõlas liiga uskumatult, et tõsi olla, kaks lennukit oli ilmselge kujutlusvõime piiridest miilide võrra väljas. Seega otsustasime raadio üldse kinni panna, et see ei segaks raamatumüügile keskendumist...

Mõningaid noppeid sellest päevast veel.

Umbes tund aega ja 3-4 doordemo hiljem jutustas üks papi, mis sinnamaani juhtunud oli. Selle peale pani Nick oma approachi lause "I apologize for calling on you on this day of National mourning" või midagi taolist. Pean juba ette ütlema ära, et me olime ühed vähestest, kes sel ja ka järgmisel päeval 13,5 tundi töötasid ja arvatavasti see meid ka suuremast traumast säästis. Õhtul teiste, 10 tundi teleka ees passinute nägusid nähes tundus nagu oleks nood ise WTC tornidest alla hüpanud.

Umbes kella 10ks oli bensiini hind tanklates tõusnud 25 senti võrreldes eelmise päevaga.

Pärastlõunal olid paljud tööinimesed äkitselt kodus. Seda seepärast, et küllaltki kõrgete pilvelõhkujatega Nashville kesklinnas töötavatele inimestele anti soovitus igaks juhuks koju minna. Tööle jäämine oli vabatahtlik.

Mäletan, kuidas Nick ühes õdusas palkmajas sitdowni tegi. Istusime kolmekesi põrandal - Mrs J. seljaga, Nick küljega ja mina näoga teleka poole. Tavaliselt oleks ilmselt teleka palunud välja lülitada, aga kas ringijooksvate laste pärast, kes justkui telekat vaatasid või lihtsalt päeva mõjul käis see taustaks, küll "mute" peal. Samal ajal kui Nick rääkis tädile handbookidest näitas CNNi või misiganes kanali pealt Mrs. Jonesi, otse minu ees seisvast pooleteistmeetrise diagonaaliga lameekraantelekast, kuidas lennukid algul tornidesse sisse sõitsid ja seejärel kuidas tornid "aurustusid"...

Tegelikult ei saand ei meie, ega ka kohalikud ameeriklased veel too päev aru, mis tegelikult on juhtunud, sest see kõik tundus olevat pigem kaader filmist kui tegelikkus. Natuke oli aru saada järgmisel päeval, kui muidu sadade Nashville Intl lennuväljal maanduvate ja õhku tõusvate lennukite mürina asemel oli kõikjal peaaegu täiesti vaikne...

Müügi osas oli Nicki jaoks üsna tavaline 3-4 kliendiga päev.