Miks prantslased on veidrikud?

ehk miks meile meeldib prantsusmaa aga mitte prantslased? Nii kõlab kanaadakatest paari Jean-Benoit Nadeau ja Julie Barlow raamatu Sixty Million Frenchmen Can't Be Wrong alapealkiri.

Prantslased suitsetavad, joovad ja söövad rohkem rasva kui keegi teine maailmas, ent elavad kauem ja neil on vähem südameprobleeme kui brittidel ja ameeriklastel. Nad töötavad 35 tundi nädalas ja võtavad seitse nädalat (palgaga) puhkust igal aastal, kuid nende majandus on ikkagi suuruselt neljas maailmas. Kuidas nad seda teevad?

Igati asjalik lugemine kõigile, kellel midagi prantsusmaa või prantslastega pistmist. Isuäratuseks veel paar tähelepanekut sellest raamatust.

Näiteks, kas teate, miks on prantsuse linnades ja kasvõi Pariisi tänavatel nii palju koerasitta vaatamata sellele, et trahv koeraomanikele on paarsada euri? Põhjus on mõnes mõttes loogiline - pole politseinikke, kes inimesi trahviksid. Kogu 2001. aastal trahviti nelja(!) inimest. Aga politseinikke pole piisavalt sellepärast, et Pariisil ja kõigil teistel omavalitsustel, mis on suuremad kui 10,000 on keelatud omada politseid (ja väiksemad ei saa seda endale lubada). Kõik politseinikud, kes kusagil vastu tulevad on Pransuse riigi palgal, ehk võrreldavad USA FBI või Eesti keskkriminaalpolitseiga. Kujutage ise Mulderit koerakaka eest trahve kirjutamas...!

Miks see nii on, on juba pikem lugu, aga paljud asjad on seotud Prantsuse riigi ülima tsentraliseeritusega. Inimesed ütlevad, et Prantsusmaa pole see mis ta kunagi oli, sest viimasel ajal on võim presidendilt hakanud omavalitsustele ja Euroopa Liidule üle minema. Näiteks viimasel ajal on linnadela antud võimalus linnaplaneerimist koha peal teha (varem siis pidi riigiga kooskõlastama). Aga näiteks ülikoolide rektorid (ja neid on Prantsusmaal ca 20 000) pannakse ametisse endiselt presidendi poolt.

Kogu prantsuse administratiivsüsteem on täiesti omaette nähtus. Näiteks, mis te arvate, mis tuleb teha selleks, et saada tavaliseks linnaametnikuks? Jah, tuleb omandada kraad ülikoolis ja mitte mingist tavalisest, vaid soovitatavalt kahest Grandes Ecolest (mida on ca 500 kogu riigis, kõikvõimalikel aladel, igaüks ca 100-200 õpilast iga aasta kohta). Sellega alles asi algab. Kõike otsustab eksam, mis tavaliselt koosneb kahest osast: kirjalik ja suuline. Kirjalikus osas tuleb kirjutada essee suvalisel teemal administratiivse suutlikuse kohta (näiteks: 1992.a pensionireformi mõjud Prantsusmaa konkurentsivõimele - arutle). Parimad saavad suulisesse vooru, kus 45min jooksul võidakse küsida ükskõik mida. Jätsin veel mainimata, et selleks, et üldse eksamile pääseda ja hellitada lootust läbi saada, võtavad töö taotlejad tavaliselt 1-2 aastat ettevalmistavaid kursusi...

Selline raamat siis. Välja antud 2003. aastal ja peaks olema saadaval nii Pransuse kui UK Amazonist ja USA Amazon Marketplace'st.