Kas USA võiks olla Hiina oma?

Ei oskagi seda kuidagi teisiti sõnastada, ehkki eestikeeli tuleb mitu korda lugeda enne, kui päriselt aru saab ja siiski tundub selline lause veider. Mis siis võiks see (inglise keeles: Could US be owned by China?) tähendada?

Lugesin eile (27.02.06) Delfist uudist kuidas prantsusmaal tegutseva poliitikauuringute instituut kuulutab globaalkriisi. Ehkki USA kaubandusdefitsiidist on kära ja müra olnud omajagu, pole see inimestele ja seal hulgas mulle (ehkki makromajandus on minu jaoks põnev) kuigi palju korda läinud. Nüüd siis tuli elevant kristallipoodi ja ausalt öeldes on isegi natuke piinlik, et midagi nii ilmselget pole varem jutuks tulnud. Igatahes on erinevatest probleemidest, mis siia Delfi artiklisse (mille ingliskeelne originaal on vaba ka tõlkevääratustest) kokku jooksevad juba pikalt ja laialt jahutud. Niisiis minu poolt ainult paar mõtet ja mõned lingid.

Niisiis ennustab E2020 artikkel, mida Delfi vahendas läänemaailma kokkuvarisemise algust märtsi viimasel nädalal kiirendatuna (mitte otseselt põhjustatuna) kahest sündmusest. Esimene neist on Iraani otsus luua 20st märtsist uus, eurol põhinev naftaturg ja esmapilgul sellest kaugel seisva USA föderaalreservi otsus mitte avalikustada M3e ehk (suurema) osa maailmas ringlevate dollarite hulka. Iga vähegi taibukam inimene saab aru, et kui jätta midagi avalikustamata, siis tahetakse sellega midagi varjata, näiteks uute dollarite ringlusse laskmist. Analoogia võiks olla, et autoregistrikeskus annaks sinu autole välja teisegi registreerimistunnistuse, sinu sõbrale näiteks. Rohkem raha on vaja trükkida aga selleks, et finantseerida näiteks iraagi sõda ja muid kulukaid ettevõtmisi.

Kui sellise sigadusega saaks hakkama kasahhid või kasvõi India, poleks asi võib-olla väga hull, raha väärtus lihtsalt langeks ja lõpuks tooks kaasa devalveerimise, mõned firmad läheks pankrotti ja korras. USD puhul tõotab asi suuremat tulevärki: esiteks on dollareid maailmas praktiliselt kõikidel riikidel ja seda põhjusel, et suures osas käib kauplemine riikide vahel - jah just nimelt, dollarites, eriti kui räägitakse naftast. Ja siin tuleb mängu Iraan, kes tahab naftaga kauplemise viia naftadollarilt naftaeurole. (Vene - Saksa gaasijuhe saab selles valguses hoopis uue tähenduse!) Iraan, kelle nafta ja maagaasi varud jäävad maailmas alla vaid Saudi-Araabiale ja mitte märkimisväärselt on seega heas positsioonis, et kogu naftakauplemine või vähemalt suur osa sellest eurole liigutada. Kujutage nüüd ette seda dollarite hulka mida ühel hetkel lihtsalt enam vaja pole ja mida tahetakse ameeriklastele tagasi müüa (arvestades, et ameeriklased on vahepeal dollarise kullakangi eest andnud välja kaks rohelist lipikut)...

Aga nagu heas telepoes - see ei ole veel kõik! Iraan valab sõna otseses mõttes õli tulle oma tuumaprogrammiga. Ja isegi kui ükski nendest sünmustest ei leiaks aset, siis USA kaubandusdefitsiit on juba kasvanud nii suureks, et isegi kõige heausklikumad USA kreeditorid hakkavad vaikselt kahtlema selle võlakirjade väärtuse osas. Väga ilmekalt kirjeldab olukorda Warren Buffet oma paari aasta taguses artiklis, mille saatis mulle Jaak. Ehk siis maakeeli öeldes tähendab kaubandusdefitsiit, et import on suurem kui eksport, mis omakorda tähendab seda, et kuhugi peavad need (impordi eest makstud) dollarid kogunema. Mõistagi kogunevad nad Hiinasse, kes omab ligi 10% USA võlakirjadest (mõistagi sellepärast, et kust need kaubad ikka tulevad - made in china muidugi). Siit ka pealkirjas toodud mõte, kui nii edasi läheb, omab Hiina varsti suurt osa ühendriikidest (ja see pole nii utoopiline - juba praegu on USA võlg võrdne 5% kogu USAs aastas toodetava väärtusega ja see kasvab 1% aastas).

Niisiis, on USAl kaks probleemi ja vähe valikuid ning veelgi vähem mõistust. Kujutate ette, et Bush ütleb äkki: "Stopp, tegime vea, et Iraaki tungisime"? Of course not. Seega tuleb Iraagis edasi madistada, seega tuleb kuskilt raha võtta, seega on variandid järgmised: raha tagaselja "lahjendamine" ja/või nafta(maavarade) annekteerimine. Iraak on selle heaks näiteks, järgmine oleks Iraan ja ajend on olemas - Iraani tuuma(pommi)programm...

Paradoksaalne on see, et kõik see vaid AEGLUSTAKS kaubandusdefitsiidi KASVU. Buffet räägib, mis tuleb teha, et sellest lahti saada, aga nagu öeldud, vaevalt, et Bush sellist otsust tegema hakkab (lisaks jäärapäisusele on seal ka head poliitilised ja majanduspoliitilised põhjused). Sellest ka poliitikauurijate 80%line kindlus, et kriis peab tulema varem või hiljem.

1 kommentaar:

sull ütles ...

väike update LEAP E2020 poolt siin ja otseselt mitte seotud, aga kaudselt ja muidu huvitav makro (kompromissitu) analüüs Hardo Pajulalt EPLis siin

Vidinas ilmnes viga