Schneider Electric Marathon de Paris 2021 (2020)
Et agusihvkalikult kõik algusest peale ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mingitel tänaseks unustusse vajunud asjaoludel olime 2010. aasta aprillis Sipsikuga Pariisis. Tõenäoliselt lihtsalt sellepärast, et - miks mitte, onju? Ja ma mäletan, et reis algas sellega, et esimene meie kahest, neljaks ööks broneeritud odavmajutusest oli selleks ajaks kui me kohale jõudsime juba elanikega asustatud. Ei jäänud palju puudu, et ho(s)teli omanik oleks meid juba enda koju viinud, aga siiski saime mingiks varajaseks hommikutunniks asendustoa pariisilikus 9nda piirkonna hotellis, millest meenub eelkõige see, et sealsel toal olid roosad seinad. Millel omakorda võis olla mingi mõju sellele, et üheksa kuud hiljem sündis Pipi. AGA mitte sellest ei tahtnud rääkida. Nädalavahetuse edenedes selgus hotellitubade nappuse üks põhjusi - täiesti juhuslikult olime sattunud Pariisi maratoninädalavahetusel! Uitasime metrooga mööda linna ringi ja käisime erinevates kohtades raja ääres pannkooke söömas ja kaasa elamas. Ja üldse ilma igasuguse plaanita elus mingit maratoni joosta, käis korra peast läbi mõte, et KUI seda siiski mingil põhjusel peaks kaaluma, siis siin, Pariisis. See melu (orkestrid igas km punktis, kahel pool rada inimesed vahetpidamata plaksutamas ja kaasa elamas, tohutu rahvamass rajal ja raja ääres) oli lihtsalt mitu kategooriat üle sellest, millega olime kokku puutunud näiteks Tallinna sügisjooksul - mis oli ka selleks ajaks juba täitsa arvestatava osalejate arvuga.
Aga sinna see mõte ka jäi, sest - oleme ausad - jooksmine on tõeliselt igav. Veelgi enam - jooksmine, eriti asfaldil oli minu jalgadega täiesti välistatud, sest iga kord kui see juhtus (nii korra aastas tavaliselt, et olla kindel) järgnes sellele umbes kolm nädalat üsna ebameeldivat põlvevalu või muid vaevusi.
Kerime kiirelt umbes kaheksa aastat ja kolm last edasi sügistalve 2018. Võib-olla neile, kellel lapsi veel pole tuleb see paraja üllatusena, aga nagu selgub, siis MILLEGI PÄRAST ei ole väikeste laste kõrvalt niipalju aega trenni teha kui varem! Eriti talvel, kui ööd on pikad ja päevavalgust näeb ainult kontoriaknast või nädalavahetuseti. Juba kolmandamat korda sai ennast kirja pandud harrastajate maanteerattamägironimisvõistlusele L'etape du Tour (see on paras needus, ükskord annad sõrme ja siis iga järgmine kord registreerid enne ära kui jõuad mõtlema hakata) ja tekkis küsimus, et mis pagana motivaatoriga suudaks ennast ka talvel trennilainel hoida - sest nagu oli eelneval kahel korral selgunud, siis pelgalt kahekuulise lamemaa kohvisõidutrennimahu pealt mäkke väga ei roni. Ja kes siis talvel rattaga sõidab, Eestis, eks! Suusatrenn oleks hästi sobinud, aga selleks nappis nii aega kui lund ja jaanuaris rullsuuskadega sõita - ei aitäh, proovige seal graniitkillustikul uisutamist, pole just meeldiv.
Ja siis - juhtus parasjagu see, et L'etape du Touri e. Tour de France ja Pariisi maratoni korraldab sama ettevõte A.S.O, siis potsatas ühel hetkel minu postkasti kiri, mis kutsus osalema Pariisi maratonil. Ja peaaegu täpselt samal ajal kirjutas Leivo oma blogis mingitest müstilistest prantsuse ketsidest nimega Hoka, mida kõik ortopeedid soovitavad. Grasshopper! Tõmbasin jaanuarist Stravas tasuta (premium kontoga) 12-nädalase maratoniettevalmistuse treeningplaani ka kalendrisse ja naksti olid kõik klotsid ilusti paigas nagu Hannibal Smithil episoodi lõpus! Mäletan, et sellest hetkest jäi treeningplaani alguseni umbes kolm nädalat aega, mis tähendas, et jõulude ajal sai rahulikult seapekki vitsutada, ilma igasuguste süümepiinadeta.
Aga jooksujumalal olid omad plaanid. Teatavasti on ASO võistlustel osalemiseks vaja arstitõendit, mis kinnitab, et oled ilusti vinks-vonks vormis ja ei kavatse keskmisest ärevama stardielevuse peale kohe susse taeva poole visata. Kuna mina olen väikse poisina südamelihast (ülemäära) kõvasti treeninud, siis minu EKG näeb välja nagu oleks Lennart Meri oma autogrammi Maxima kassatšeki umbkaudses suunas visandanud, mis tavaliselt võtab keskmise töötervishoiuarstil esmalt kergelt õõnsaks ja veidi hiljem saadab mind kibekiiresti koormustesti tegema. Lühidalt, perearsti käest seda tõendit juba naljalt välja ei pinni, sestap plaanisin seekord kõik korrektselt ära vormistada selliselt, et saaks ühe tõendiga nii jooksule kui ka etapile peale, mis sisuliselt tähendas testi tegemist kuskil talvel. Niisiis olin mina vupsti keset kõige kõvemat treeningplaani Vomaxi puki otsas ja ready to go. Aga nüüd väike näpunäide algajale harrastusportlasele: kui oled eelmisel neljapäeval palavikus olnud, siis neli päeva hiljem ei ole väga hea mõte koormustesti teha, igast huvitavaid asju võib hakata juhtuma. Igatahes härrad doktorid panid mu testi kõige huvitavamas kohas poole pealt kinni ja küsisid pool tundi hiljem ääri-veeri, et kas mul isiklik kardioloog on olemas, et temaga oleks nüüd vaja konsulteerida aga igasugusel higistama ajaval tegevusel on mõneks ajaks täielik bänn. Täiesti terve mehena tundsin ennast muidugi petetuna, et kuidas ma eluga üldse edasi lähen. Samas - kui vaadata positiivse pilguga, siis oli mul arsti tõend selleks, et prügiämbrit ei tohi iseseisvalt välja viia. Igatahes sain teha terve rea uuringuid, tutvusin kenade kardioloogidega, arutasin asja tuttavate arstidega (do your own research, onju) ning umbes kolm kuud ja mitusada eurot hiljem uuesti koormustesti tehes võisime konstateerida, et ¯\_(ツ)_/¯ ju vist tegime ikkagi testi lihtsalt kehval ajal ja võib sporti teha küll, kui just ära ei sure. No igatahes oli sellega maratonijooksul kriips peal kuna juhuslikult selle testi ajaks oli maraton parajasti kaks kuud tagasi ära olnud. Aga et Sipsik üksi ka ei tahtnud minna, seetõttu tegime maratonipäeva kandis kahekesi esimest ja ainust korda "Vaese mehe Pariisi maratoni" Nõos.
Teise katse Pariisi maratonile jõuda tegime siis aasta hiljem. Jõuluks 2019 oli meil täpselt sama plaan mis aasta varem - mis s*tasti, see uuesti, nagu vanarahvas juba teadis rääkida. L'etapele kirja, maratonile kirja, 12-nädala plaan Stravast kalendrisse ja seapekk jõuluks keresse, et oleks energiat projekt ette võtta. Tõsi, vahepeal olin saanud targemaks, et kui juba treeningplaani üritada järgida, et siis väga hästi kasu ei ole sellest, kui nädalasse planeeritud umbes viiest trennist teha ära ainult 1. Lisaks selgus, et kuigi treeningplaanis oli jooks(utreening) ainult 3x nädalas, siis tegelikult tähelepanelikumalt lugedes tuli välja, et 3x nädalas on selline kõvem trenn (lõigud, pikk jooks) ning nendel päevadel, kus oli kirjas (puhkepäev) oli tegelikult enamasti ette nähtud kerge jooks, nii pool tundi kuni tund. Lisaks näitas kaal selliseid numbreid, mida polnud veel kunagi näinud (eks seapekk andis oma osa), nii et lisaks trennile sai tõsisemalt ette võetud ka plaan toitumist jälgida, et oleks nii jooksus kui mägironimisel (l'etapel) ca 5-6kg jagu vähem kaasas vedada. Ja kuna talvel lund ka ei tulnud, olin märtsi keskpaigaks päris heas vormis - kõvasti lõigutrenne tehtud, 5kg kergem, ratas rattalaagriks pakitud, vomax aeg kalendris - ja siis tuli, noh, teate isegi, lockdown.
Juba enne oli edasi lükatud Pariisi poolmaraton (märtsi alguses) aga Pariisi maratoni hoiti veel üsna mitu nädalat kalendris, enne kui viimaks kaks nädalat enne toimumist sügisesse lükati. Siis oli veel umbes nädala jagu õhus variandid, et mõni neist kevadistest maratonidest ikkagi toimub (Rotterdam, Bratislava, jmt - siiamaani olen iga sellise maratoni facebooki grupis!) Aga lõpuks lükati kõik edasi või tühistati sootuks, lisaks riburada pidi hiljem ka pea kõik muud suvised üritused nagu l'etape. Et treenitud oli kõvasti ja asi päris luhta ei läheks, tegin endale märtsi lõpus taaskord ise maratoni - jooksin Hagudist Tallinnasse ja väikse pauna ka peale, et tuleks 50km täis.
Kolmas katse Pariisi maratonil osaleda oli siis täpselt kuus kuud hiljem ja see tundus juba algusest peale kahtlane - mitte kunagi varem ei ole Pariisi maraton olnud sügisel. Inimesed olid muidugi optimistlikud ja kui 2020 suveks koroonalainetus maha rahunes, siis jõudsin mina augusti lõpus oma treeningplaani uuesti välja kaevata ja ette valmistuma hakata enne kui lõpuks täiesti ära tühistati - taaskord napilt paar nädalat enne. Tegime siis Sipsikuga midagi enneolematut ja läksime Saaremaa kolme päeva jooksule - trenni oli ju tehtud! Ja kui alguses oli plaan lihtsalt natuke spaas mulistada ja kolm päeva kerget sörki lasta, siis vorm oli ikkagi tegelikult päris hea ning teisel ja eriti kolmandal päeval tuli hasart sisse, nii et kokku sai kombineeritud maratonidistantsi paarkümmend sekundit alla 3h. Kehval aastal asi seegi. Aitäh siinkohal kolmanda päeva jänesele, Martile.
Neljas katse Pariisi maratonile minna tuli iseenesest. Kuna piletiraha oli juba mitu aastat tagasi ära makstud, siis tundus mõttetu hakata seda nüüd järsku tagasi küsima. Lisaks oli korduvate lockdownide tõttu ja Läti riigi ja euroopa maksumaksja abiga minu Pariisi lennupiletite vautšer ennast praktiliselt duubeldanud ja ootas realiseerimist enne tähtaja kukkumist. Mis aga ei olnud selge, oli see - mida teha terve talv, kui võistlus on alles sügisel? Hull aeg nõuab hulle tegusid - otsustasin sõita rattaga ka talvel. Lisaks tuli taaskord lockdown, mis viis koroonapagulusse lõuna-eestisse - seal aga oli õnneks väga mõnus talv ja sai mõne nädalaga kogutud rohkem suusakilomeetreid kui eelneva kolme aastaga kokku. Küll aga oli kevadel õhus paks küsimus - kuidas sellise saiavormi pealt minna l'etapele ning kas see üldse toimub ja kui ei toimu, et kas siis maraton ikka toimub ja kuidas selles teadmatuses hakkama saada. Kuna endal mõtted otsas, siis tuleb pöörduda targemate inimeste poole - hakkasin treenima Karmeni juhiste alusel. Alguses lõin kampa tema juba eelmisel aastal välja töötatud Nizza l'etape programmis, aga kuna see jäi järjekordselt ära, siis sai püstitatud veel mõned jooksvad eesmärgid, nagu näiteks L'etape Slovakkia ning aasta peamine eesmärk Pariisi maraton. Tõsi, mingeid numbrilisi eesmärke ei pannud, aga mõte oli lihtsalt hea tundega kõik asjad läbi teha. Kuna Nizza Slovakkia ja Pariisi vahel olid päris väikesed vahed (ca 6-7 nädalat), siis ma tegelikult üldse imestan, et Karmen sellise ebareaalse plaaniga kaasa tuli, aga noh otseselt midagi kaotada ka ei olnud. L'etape Slovakkia oli täielik säksess, minule sobivas pikkuses rada ning mitte ülemäära pikad tõusud. Kõik läks nii libedalt, et isegi mingit erilist blogipostitust ei viitsinud teha. Panen lihtsalt siia paar pilti ja soovitan järgmisel aastal minna, miks mitte veidi teistmoodi Eesti taasiseseisvuspäeva tähistada!
Maratoniettevalmistusega läks enam-vähem samamoodi nagu eelnevatel kordadel. Plaan oli paigas ja ole ainult meheks ja vea ennast kell 6 hommikul voodist välja hommikusöögi alla lõike jooksma. Nagu isegi olete teleintervjuudest kuulnud, siis alati tuleb teha enne Suurt Starti ka mõned külakatsevõistlused, et uusi botaseid testida või vaadata kui palju geele on võimalik taskus kaasa tassida ilma, et püksid jooksu ajal rebadele ei vajuks. Selleks said Eesti Meistrivõistlused poolmaratonis Raplas kuu enne ning 10km sprint Tartu Maratoni jooksumaratoni 10k jooksu raames. Mõlemad võistlused õnnestusid imeliselt. Vaatamata päris korralikule surfiilmale jooksin Selkujooksul oma pooliku rekordi, mis peamiselt tuli sellest, et ostsin endale kaks päeva enne isejooksvad ja -lendavad Hoka Carbon X 2d ning oma kõrvalosa mängis ka see, et polegi kunagi poolmaratoni aja peale jooksnud. Tartu sprint küll päris elu kiireim 10k ei olnud, aga raja PB siiski, naistest kolmas - nii kõrgel kohal pole ma eluski ühelgi jooksul olnud!
Nohuga lendamine on üks erakordselt tüütu tegevus ning asjaolu, et lend Pariisi ei olnud üldse midagi sellesarnast oli hea märk. Jõudsime juba reede ennelõunal vaatamata rongipiletikassamüüjatestreigile (vmt) hotelli ja saime veel tänu espressomasinale pool päeva planeeritud kaugtööd teha enne, kui asutasime ennast jooksuexpole numbrite järele. Vastupidiselt igale tavalisele võistlusele, kus expo on kas stardis või finishialas või vähemalt lähedal, siis Pariisi maratoni expo asub Pariisi näituste hallis, peaaegu teisel pool linna. Olime oma hotelli võtnud Gare du Nordi ja stardi vahepeale, et vajadusel ühte või teise kohta jala minna sestap tuli expole tükk aega metrooga kolistada. Expo ise oli üpris korralik (nii kahe-kolme Tartu maratoni Lõunakeskuse jagu). Mõned sponsorid olid igatahes kõvasti vaeva näinud. Covidist tingituna oli expo ise muidugi rahvast küllaltki lage, nii et numbrite ja seljakottide saamine läks kiirelt, ülejäänud aja uitasime ringi erinevaid batoone ja sokke proovides. Õnneks puudus vajadus midagi osta, ehkki kõikvõimalikke ketse oleks saanud täitsa viisaka hinna eest (loe: umbes sama hinnaga, mis Eestis). Õhtu lõpetasime sellega, et tellisime hotelli Uberiga pastat. Nice!
Keda huvitab tehniline pool, siis expol olime oma koroonapassid ette näidanud ning saanud selle vastu õllesummeri stiilis käepaela, mida tuli siis stardialasse saamiseks ette näidata, lisaks õiget värvi numbril ja mõistagi pidi olema stardini ees mask. 3:45 stardigrupp oli tõenäoliselt kui mitte kõige suurem siis üks suurimaid, ehk veel 4h oma oli suurem. Alas olid ka pissuaarid, et ei peaks vahepeal ära käima (sh naistele) ning lõpuks päris palju rahvast (kokku oli ca 28 000 lõpetajat, startijaid ilmselt veelgi enam). Minu meeldivaks üllatuseks ei lastud kogu seda mitmetuhandest kampa rajale korraga vaid väikeste salkadena vastavalt sellele, kuidas stardijoone lähedal olevad alad täitusid. Sama stardikorraldust olen varem näinud Limpa lastejooksudel, tundus et toimis hästi ka täiskasvanute puhul! Mh lasti vasakul ja paremal pool keskjoont olevaid rühmi rajale vaheldumisi, umbes paariminutiliste vahedega. Meil Sipsikuga õnnestus startida ühe rühma suhteliselt esimesest otsast ning kui algselt oli plaan rahulikult kellelgi taga joosta siis avastasime ennast pärast starti kõige ees kappamas. Kahjuks pole sellest ühtegi pilti 😎
Pärast esimest 4min/km allamäge starti arvas Sipsik kogenud maratoonarina tempo siiski liialt tugevaks ning leppisime kokku, et igaüks läheb oma teed. Nii tegimegi. Minu maratoniplaan oli eelnevast haigusepuhangust tugevalt rapsida saanud, seega läks parema plaani puudumisel käiku vana hea maratonijooksu kuldreegel - jookse nii kiiresti nagu jaksad, loodetavasti saab rada enne otsa kui ära väsid! Mõningase katsetamise järel tundus, et kuskil 4:30 tempo on täitsa jõukohane ning kuna startisime enda kohta pigem tagant, siis andsid pidevad möödumised eesjooksjatest lisamotivatsiooni. Päike oli samuti välja tulnud ning esimesed kilomeetrid lausa lendasid - täiesti oodatult!
Numbritest:
- 35 000+ osalejat
- 27 114 lõpetajat
- aeg 3:22:47
- koht 3362
- Eestlastest teine :) marathon100.com andmetel
Kommentaarid