Gran Fondo Il Lombardia 2019
..ehk, "sellest, kuidas me pika nädalavahetuse Tanel Padari videos ringi trampisime".
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et Priit ja andmoments.ee teevad juba mingi kolm aastat jube ahvatlevaid nädalasi Hawaii KOM rattareise, mille sisu on selles, et ronitakse maanteerattaga mööda kõige raskemaid profiratturite (suur)tuuride mägede külgi mööda üles, et teiselt poolt viis korda kiiremini ja kõrvuni venitatud naeratusega jälle alla tulla. Seekord sel sügisel olid plaanis Giro mäed ja kuigi minu osavõtt oli lähemal kui eelmisel kahel korral, siis ei mänginud "ajapuudusel" jälle välja. Õnneks oli grupp suveks juba täis ka ja nii tekkis mõte, et ehk annab ise miski säästuvariandi kokku panna. Nagu ikka tavaks sellistel puhkudel selgus, et see on lihtsam, kui võiks arvata. Nimelt on kõigi normaalsete profiratturite hooaja viimased sõidud Itaalia klassikud ning nendest omakorda kõige viimane on Il Lombardia. Ning viimasel paaril aastal on korraldatud ka sellist vahvat sõitu nagu Gran Fondo Il Lombardia, mis on just sellisel ajal ja sellises pikkuses, et võib motiveerida ka Eesti külmas ja vihmases sügises mõned nädalad kauem pedaalima. Lisaks võimalus sõita üles Sormano müürist, kus max gradient erinevatel andmete 25-27%. Kõlab hästi!?
Ahjaa. Kaks küsimärki ikkagi olid. Esiteks, kuidas müüa reisiideed Sipsikule, kellel rattasõidust pehmelt öeldes poogen. See osa lahenes lihtsalt - GFIL start (ja finiš) oli (seekord) Cantus, ainult kiviviske kaugusel Comost, ühest maailma kõige romantilisemast paigast Itaalias, kus hängivad meelsasti ka kuulsad, kummalised, rikkad ja ilusad. Sebisin elukoha sobivalt Como Cantu poolsele servale, et võimalus vanalinna patseerima minna jääks sobiva jalutuskäigu kaugusele.
Teine teema oli seoses Itaaliaga üldiselt - olime küll varem pärast l'Etape du Touri korra Itaalias pitsat söömas käinud, aga Nizza-aegadest meenusid itaallased pigem kui parajad ülbikud. Lisaks ei oska nad korralikult jalgpalli mängida, vastupidiselt näiteks hispaanlastele või isegi prantslastele, kellel oli varem sama probleem (aga õnneks läks see üle). Otsustasin, et ei lase ennast sellest liiga palju häirida, aga hoian ootused igaks juhuks madalal. See oli kõik juuli lõpus, kui mälestused tüütust EdT lõputõusust veel värsked ja motivatsioon hooaja lõpuks üks mõnus sutsakas teha kõrge.
KIIRKERIMINE oktoobrisse, kus varase reedehommikuse lennuki peale jõudmiseks pidi tegema mõned logistilised harjutused, mis muu hulgas sisaldasid lapsehoidja kella 4st äratust. Tema ja meie õnneks ei olnud tal liiga kaugelt tulla. Plaan oli seega lihtne. Poole päevaga Milanosse (MXP), sealt rendikaga Comosse, vahepeal viimased tööampsud ja nädalavahetus (ja puhkus!) võib alata. Sõit ise oli pühapäeval, esmaspäev oli planeeritud mittesportlikeks aktiviteetideks piirkonnas ning teisipäev tagasilennuks, et jõuaks sobivalt lapsele lasteaeda õigeks ajaks järgi (peaaegu õnnestus). Rattakohvri sain ProShopist (sama mudel, mis oli üks kõrvaltegelasi eelmise aasta reisil), ratta olin õnneks juba varem ära ostnud ja ühe pikema sõidugi teinud.
SEIKLUST oli ikka natuke ka ning pihta hakkas see sellest, et rattakohvri üleandmisel küsis tsekk-innihärra, et ega mul rattakohvris mingeid patareisid juhuslikult ei ole. Kuna ma pole varem patareidega rattaga lennanud, ütlesin ausalt ja otsekoheselt, et no mingi aku seal on. Halb, ütles Air Balticu - pigem vähekogenud, aga abivalmis - teenindaja ja andis mõista, et pole muud varianti kui see patarei sealt kohvrist endaga kaasa võtta. Õnneks ma enam-vähem mäletasin, kuhu ma kuuskandid olin peitnud ja ei läinud poolt tundigi, kui kohver oli ilusti suurte asjade pagasis ning mina koos sadulaga uniste Türki suunduvate suvitajate ja viie erineva lennu jao ärireisijatega turvakontrollis.
Kas teile tundub sellise kolakaga reisija ohtlik? Mulle küll tundub - sama arvas ka G4S julgestustöötaja ning tema ülemus, kes oli veendunud, et ma võiks minna tagasi Air Balticuga seda teemat uuesti menetlema ja neile selgitama, mis vahe on akul ja patareil. Avaldasin arvamust, et loodetavasti minu ratas on juba lennukis ja et see polnud üldse minu mõte sellega turvakontrolli vehkima tulla. Olin juba peaaegu veendunud, et pean järgmised neli päeva a la Grisha H100 2016 hakkama saama kui vahetuse vanem (vist) leidis lahenduse, et kui ma selle sadula nüüd kiiresti käsipagasisse peidan ja seda enam välja ei võta, siis oht inimkonnale vast väga suur ei ole ja ta läheb tutistab neid AB omasid ise. See sobis suurepäraselt ja panin pika aga põhjaliku teenuse eest lennujaamale turvakontrollist väljudes suure laigi.
Kuna hommik algas juba tegusalt, siis lennud läksid ka üsna ladusalt ning rattakohver ilmus ka Malpensa lennujaamas pärast mõningast ootamist välja, täiesti suvalises, aga samas loogilises kohas suurte kohvrite sildiga ukse ja pagasilindi vahelisel alal. Seetõttu kirjutasin whatsappis Danielale, bookingust leitud elukoha perenaisele, et ilmselt me jõuame kõvasti varem, kui algul plaanis ja kas see on ka okei. Mõistagi oli see ennatlik, sest oli reede ja tänu kohvreid oodates veedetud kvaliteetajale olid kõik ülejäänud samal ajal saabunud reisijad jõudnud enne meid rendiautosid välja võtma. Lõpuks jõudsin leti äärde ja kuulsin, kuidas kõrvasuvas boksis härra küsis, et kas Itaalias sõidavad autod vasakul või paremal pool. Avaldasin teenindajale arvamust, et itaallased on kuuldavasti väga halvad juhid, mille peale tema hoogsalt kaasa noogutas ja pakkus mulle selle peale täiskindlustust. Tundus olevat hea mõte nõustuda, seda enam, et seekord olin igaks juhuks reserveerinud keskmise suurusega auto, mis lähemal vaatlusel osutus tankiks (Ford Kuga). Vähemasti mahtus kohver ilusti sisse.
Niisiis hakkasime sõitma Como poole ja et sellel mitte väga pikalt peatuda, siis ütleme lihtsalt ära, et ära kunagi usalda sisseehitatud GPSi, kui on võimalik lihtsalt telefonis Google mapsi kasutada. Selle asemel, et minna 40km Milanost põhja, jõudsime hoopis 20km Milanost lõunasse, enne kui päike pilve tagant välja tuli ja õige suuna kätte näitas. Õnneks oli ümberpööramiskohas Milano ainuke suur Carrefour, kust ostsime saia, makarone, juustu, veini ja muud vajalikku ning tegime kiired shotid:
Edasi orienteerusime telefoniga ja jõudsime oma nädalavahetuse peatuspaigaks olevasse B&B Casa Cantonierasse kohale enne õhtust tipptundi, täpselt samal ajal maja perenaisega, kes oli meile enne pika juhendi saatnud, kuidas me oma toa üles leiame, juhul kui ta nii vara ei jõua. Jõudsin parajasti ratta kokku kruvida selleks ajaks, kui jõudis kohale ka peremees Paolo, kes näitas lahkesti kuidas ma saan ratast maja garaažis hoida ning kuidas sinna varasemalt üheks kohalikuks maanteehooldustöökojaks olnud hoones käsitsi opereeritava liftiga saab. Igatahes jäi parasjagu aega, et linna peal üks sissejuhatav jalutuskäik teha.
Nagu selgus, asus järv mägede vahel, sealhulgas asus meie maja pigem mäe otsas. Kõige suursugusema mulje jätsid mõistagi finišilinnak ja terve väljakutäis Itaalia tv (RAI) treilasid, mis olid sinna pandud valmis järgmise päeva otseülekandeks.
Kuna me päris kesklinnas ei olnud, nagu juba öeldud, siis pärast kesklinnas ringitraavimist ja kohalikku pastat ning mäkkeronimist tuli kokku keskmise nädala jagu samme. Sellega võis päeva kordaläinuks lugeda.
Järgmise päeva programm nägi ette võistluskeskusest numbri äratoomist, väikest reconnaissance ning Il Lombardia finišit ja sellele eelnevat tõusu. Ehkki algne mõte oli kaks esimest ühendada, siis tundus kiirem hoopis kõigepealt Cantus autoga ära käia, seda enam, et rattakummid olid endiselt tühjad. Esimene üllatus saabus võistluskeskuses, kus selgus, et osta saab küll geeli ja vaadata Sidi rattakingade uusi mudeleid, aga et seal ka mõni rattapood näiteks kohal oleks, seda ei olnud. Niisiis otsisime Cantu külast üles ainukese nädalavahetusel töötava rattapoe, kus keegi mõistagi inglise keelt ei rääkinud, küll aga sai maksta kaardiga, rääkimata kummide pumpamisest.
Numbri kättesaamine on liigselt tartumaratonlikku korraldust tavaliseks pidava inimese jaoks ehk harjumatu, seepärast sellest natuke pikemalt. Eelnevalt olin juba korraldajatega meili teel igaks juhuks ära klaarinud, et minu EdT/Prantsusmaa jaoks suure vaevaga saadud arstitõend on ka nende jaoks okei. Lisaks arstitõendile oli vaja allkirjastada eetikareeglid ehk "teenuse tingimused", milles vandusin seaduse nimel, et ma pole kunagi dopingut tarvitanud ja veel lisaks poolt tosinat asja. Positiivne on kindlasti see, et meili teel vastati kiiresti ja tegelikult tuli enne kohale jõudmist ka täpne juhend, et mis toimub ja kuidas täpselt. Mõistagi jäi mul sealt üks tähtis lause kahe silma vahele, mis tähendas, et ootasin numbrite järjekorras pool tundi vales sabas.
Ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis kogu kambaga ka üldse vales reas (see nool ilmus sinna hiljem). Aga nagu ühele kohalikule keskeurooplasele kohane, ei hakanud ma pärast siis õigesse järjekorda tagasi minema vaid trügisin ilusti vahele ja keegi ei kobisenud selle peale mitte kõige vähematki.
Vale rida tähendas seda, et mina, kui külalisvõistleja, pidin minema hoopis teise ritta, kus väljastati ühepäevaseid rattasõidulitsentse. 10€ selle eest olin juba registreerimisel ära maksnud, aga kohapeal pidi härra täitma ära A4 jagu rohelist paberit ja mina andma umbes kümmekond autogrammi. Mõistagi polnud see veel kõik. Lisaks numbriümbrikule sai järgmisest lauast kätte sponsorinännikotikese (midagi erilist ei olnud - pudel vett ja mõned geelid ja flaierid ja mõistagi rattasärk) ning eraldi laud oli kõigile, kellel polnud kiipi (millest ma järeldan, et osadel olid oma kiibid). Kiibi saamine maksis 10€ ning pärast võistlust sai 5€ tagasi (päris kindel ei olnud, aga arvatavasti oli kiip siiski kohustuslik). Inglise keelt rääkis kogu telgis umbes kaks inimest, nii et suurema osa jutust sai käte-jalgadega aetud. Kogu aktsioon võttis umbes 45 minutit, nii et pole imestada, et pärast olid järjekorrad veel palju pikemad kui enne.
Tagasi Comos oli aeg kehakultuuriks. Sipsik läks avastama jooksuradu ning mina viimast 10km Il Lombardiast, mis selleks ajaks oli juba paar tundi kestnud. Vastupidiselt TDFile peale finišisirge muid teid ja tänavaid enne ei suletud kui päris viimasel minutil, seega võis vabalt rajal ekselda, mida päris mitmed ka tegid, mina sealhulgas.
Viimane tõusunukk algas:
ronimine San Fermo linnaossa ca 1.5km 8% keskmist, mõnus.
Siit edasi ainult 5km lõpuni, sellest 3 allamäge:
Siit edasi ainult 5km lõpuni, sellest 3 allamäge:
Pärast väikest snäkki ja telekast piilumist, kui kaugel ratturid on (veidi enne lõppu hakkas ka ülekanne TVs) läksime jala uuesti linna, et jõuda kohale ja vaadata, kuidas pärisratturid mäest üles kihutavad. Kihutasid hästi!
Ütleme siis ära, et võitis Bauke Mollema, kes pani 20km enne lõppu üksinda eest ära ja enam kätte ei saadud. Kangert oli ka ühes neist gruppidest, lõpus 56. koht. Samme tuli päeva peale peaaegu sama palju kui eelmisel.
GRAN FONDO start oli pühapäeval kell 7.30 kohaliku aja järgi ja stardiala pidi avatama tund varem. Näppude peal arvutamine ütles, et kui kella 6st startida, siis peaks 8km poole tunniga ilusti jõudma, sest kohalejõudmiseks oli vaja ka veidi ronida. Kuna hommik pidi tulema jahe ja pime aga päeva peale 20+ ja päikese käes veel soojemgi, siis algne plaan nägi ette rohkem riideid hommikul, et siis üleliigsed asjad kotiga pakihoidu jätta. Esimene pool õnnestus suurepäraselt. Niipea kui garaažiuksest välja sain, uhas mööda väike grupp rattureid ning foori taga jõudsin neile ka järgi. Esimesel härral oli ees korralik prožektor, sestap võtsin sappa ja nautisin head ajastust ja võimalust mõnusalt grupi sabas tirri lasta. Pärast mõningast sõitu sain aru, et räägitakse inglise keeles. Selle asemel aga, et rahulikult kruiisida tõmmati esimesest ettejuhtuvast tõusust kohe paraja tempoga üles - arusaadav ka, et külm ei hakkaks! Hommik oli ikkagi üsna jahe ja enamik pigem õrnalt riides. Kuna eelmisel päeval olime sealtkaudu autoga sõitnud, siis teadsin, et tõus väga pikk ei ole ja hiljem keerleb veidi ümber mäe ja pigem langeb. Selle asemel olid tüübid GPSi pannud kõige lühema tee, mis - jah, oli küll lühem - aga see-eest läks pärast tõusu samast orust uuesti läbi. Pimedas oli mäest alla sõit ebaühtlase tänavavalgustusega mõnusalt adrenaliinirohke ja sellega laksuga sai poolde tõusu tasuta üles. Mäe otsas aga pani grupp jala maha, et hinge tõmmata - selgus, et mõned mehed olid kogukamad kui teised :) Jätkasin soolona aga avastasin, et olen peaaegu kohal, ligi 10min varem kui plaanitud. Tagantjärele oli see hea, sest sain võtta järtsu ja stardigruppi sisse üsna eesotsas. Minu stardigrupi vahemik oli päris lai 800-1700 ja pool tundi hiljem oleks pidanud päris kaugelt tulema hakkama. Igatahes sain panna ratta aia najale ära ja läksin WCd ja pakhoidu otsima. WC leidsin, aga mida polnud, oli pakihoid.. (sellepärast ka need külmetavad britid). Pikemalt mõtlemata õnnestus kaupa teha NamedSporti geelimüüjaga (üks nendest, kes platsil inglise keelt mõikas), kes küll manitses, et kui autasustamine läbi, siis nemad panevad oma putka kokku. Lubasin 4 tunniga kohal olla, ehkki see tundus veidi optimistlik. Ka geelimüüja väga ei uskunud, sestap pani kirja minu stardinumbri ja lubas, et kui muidu ei saa, jätab koti korraldajatele.
Siin hetk enne starti, kui kõik olid juba seismisest kringliks külmunud ja telefoni objektiiv härmas. Top Tip järgmiseks korraks: ühekordselt kasutatav soojendusriietus stardialas chillimiseks.
Ja siis ta algas! Plaan oli täitsa rahulikult sõita ja protsessi nautida, esikoht eestlaste hulgas oli minule teadaolevalt nagunii kindlustatud :D Taganttuul lükkas mõnusalt ja punte jagus nii kiirematele kui ka rahulikumatele sõitjatele. Esimese tõusuni oli profiili järgi 25km ja kuigi tõusma hakkas varem, siis 50 minutiga tõusuni oli just see tempo, millega olin umbes arvestanud. Rajakirjelduse järgi oligi menüüs ainult kaks mõnusat kerimist, raskem neist kohe alguses. Tõsi, Müür oma max 27% kallakuga veidi hirmutas, aga olin kindlalt otsustanud "otse üles" tõmmata ja mitte minna paremalt, veidi suurema ringi ja väiksema kallakuga (mõlemad olid jooksvalt valitavad rajavariandid - lõpetanutest ligi 30% valis pikema ringi). Kõige tähtsam oli muidugi teha pilti, antud juhul sellest hetkest, kui umbes tund oli sõidetud ja veidi Sormano poole üles ronides tõusev päike mäe tagant paistma hakkas:
Avastasin, et kui träkk sisse tõmmata, siis Garminil on miski uus ja värviline tõusuvaade, kus näitas jooksvalt ära kõik tulevad tõusud. Seal näitas alguses lausa 6 tõusu(kest). Etteruttavalt tuleb öelda, et värvilisus oli hetkel selle vaate peamine funktsionaalsus, päriseluga polnud nendel numbritel ja värvidel mingit erilist pistmist või vähemalt jäi see loogika minu mõtlemisvõimele kättesaamatuks. Pildil koht, kus *müür* päriselt pihta hakkas (see roosa on 9% keskmisega tõus):
Ütlen kohe ära, et päris kõike 2km sadulas üles vändata ei suutnud. Või noh, ilmselt oleks saanud ukerdada, aga kõik kolm rida mäest üles olid tihedalt mehi täis ja mingit varianti seal siksakitamiseks ei olnud:
Ja kui tõusuronimise kirjutamata reegel on see, et üks käik jääb ikka puudu, siis seekord oli tõesti nii, jalad lihtsalt ei käinud nii aeglaselt ringi, täpsemalt öeldes ei käinud üldse ringi ja tõusust veidigi üles saamiseks tuli jalalt jalale raiuda. Samas ei olnud pedaalimine ka omaette eesmärk, vastasel juhul oleks iga arukam inimene 36x30e millegi sobivama vastu vahetanud :)
Sestap sai juba eelnevalt võetud eesmärk selle seadega niikaua painutada kui vähegi võimalik ja siis edasi vaadata jooksvalt (või käivalt, pigem). Statistika ütleb, et täpselt kilomeetri õnnestus vändata, siis ütlesid jalad "ei" ja tuli leida koht jalastumiseks. Häda sellise 20+ kraadise nõlval peatumisega on see, et tagasi peale on täiesti võimatu saada. Seega, et mitte lihtsalt tee kõrval passida (milleks ruumi tegelikult väga ei olnud) tippisin väntajate tuules mäest vaikselt ülespoole. Tõele au andes, siis mitte eriti palju aeglasemalt, kui kaasteelised. Kokku tuli jalgsi u 300m kõndi, vähemalt Strava arvates. Lõpu poole, nagu näha, läks juba täitsa laugeks, ainult mingi 12%:
Kui pakihoiuga olid lood olnud sedapsi, et seda polnud välja reklaamitud ja stardis seda ka polnud, siis toidupunktidega oli nii, et neid polnud välja reklaamitud, siiski olid nad olemas mõlema mäe otsas, nagu selgus. Olin ise igaks petteks valmistunud kogu matka omade kalorite peal sõitma, seega müüri otsas peatust ei teinud ja panin täie lauluga mäest alla, ees ootas 15km laskumist Nessosse ja teist samapalju mööda Como järve äärt "üles" Bellagiosse:
Enda rõõmuks avastasin, et esimest korda minu poolt läbitud GranFondode ajaloos oli nii, et mina polnud see, kellest mäest alla mööda sõideti, pigem vastupidi ja see oli pagana vahva! Tõsi, mingeid ulmelisi kiirusi ega riske ei võtnud, kuna rada oli tundmatu ja vahepeal tuli ka vaateid sisse ahmida. Vaikselt 50-60ga külavahel, banaan põses. Hea uudis oli see, et asfalt oli molto bene!
Kui mäest alla sai 50ga, siis tasasel sõideti hurraaga 45ga ja mäest vahepeal üles samuti täie hooga, nii et oli kindel, et teise mäe alguseks võib see kätte maksta, liiatigi sõidetud juba üle 2h. Aga kuna tulemas oli 8km, ainult 6% keskmisega Ghisallo koos väikse maasikaga Madonna juurde, siis eelmiste % juures tundus see mõistagi köki-möki.. ja nagu tavaliselt, saab neid numbreid uskudes tünga. Esimene pool tõusust ei langenud hetkekski alla 9% ja aeg oli soojendusdress maha visata.
Sellest siiski ei piisanud, kuna vahepeal olin tempoka kihutamise tuules söömisega koonerdanud ning kalorid veidi otsakorral. Samas polnud ka mingit suurt ärakukkumist, diiselmootor keris rahulikult 10kmh keskmist ja tuju oli hea. Siiski tegin ühe suurema prügikastiga joogiveekraani juures peatuse, tõmbasin sisse pudeli vett, paar geeli ja purgi koolat. Üsna varsti hakkas päike uuesti pilve tagant välja tulema ja mäe otsas oli lausa rannailm!
Tegin paar klõpsu ja võtsin seekord toidupunktist pudeli vett täis, hea suure massiga mäest alla kupatada. Pikemalt menüüga ei tutvunud kuna juba EdT korrad on näidanud, et midagi isuäratavat (loe: soolast) sealt võtta pole - pealegi on koduni ainult keskmise hommikuveeremise jagu maad, sellestki pool mäest alla!
Laskumine Sormano tõusu algusesse, kust paar tundi varem olime hakanud üles kerima oli taaskord see, miks üldse rattaga mäest üles ronitakse! Kiirust ma igatahes igaks juhuks ei jälginud, aga tagantjärgi näitab gps, et sain tippkiiruseks 74kmh, lõigul, kus kevadise Giro ajal sõideti 95kmh keskmist. Kuigi otseselt kiiret kuhugi polnud (kui kotihoid välja arvata), siis koduigatsus oli suur ja seetõttu sai uhatud päris mõnusa tempoga kord väiksemas, kord suuremas grupis.
Ja et laskumine ja kurvitamine (ring)ristmikel liialt adrenaliinivaene ei oleks, siis oli ka liiklus ilusti lahti jäetud ja liikluskorraldajad koju siestale läinud (või polnud neid seal kunagi olnudki). Siin väike stiilinäide tüüpilisest möödasõidust raja lõpuosas.
Rajaprofiili vaadates tundub viimane 25km ühtlaselt sile maa, mida ta ratturitele ilmselt ongi, aga tsainikutele nagu mina esines seal nii mõnigi keskmise ida-euroopa tõusu mõõtu välja andvaid pikemaid false fläti lõike kerges vastutuules, mistõttu proovisin mõne selja endast pidevalt ees hoida, et päris võistluseks kätte ei läheks. Ühtlasi tuututas Garmin, et ca 10km enne lõppu on tulemas veel üks ligi kilomeetrine 8% maasikas ja seekord läks ettevaatus asja ette, sest pärast 100km hakkasid lihased püstisõitmise osas kategooriliselt protesteerima, ja mitte ainult minul. Kuna sõita oli jäänud päris vähe ja olime juba linnavahel, võtsin käigu välja ja lasin grupil eest ära minna, et saaks rahulikult lõpuni kruiisida ning üsnagi suvist aga samas karget põhja-Itaalia rattailma maksimaalselt nautida. Jäi aega ka pilti teha, siit näiteks vaid viiekas lõpuni:
Eelmise päeva rattapoe otsingutest olid mõned tänavad tuttavad ja seega tundus imelik, et lõpuni on veel sedavõrd palju maad, ehkki olime just poolde Cantusse üles pedaalinud ja hommikune stardikaar kohaliku staadioni juures oli teadaolevalt kohe ümber nurga. Nagu ma juba vaikselt kahtlustasingi, ei olnud korraldajad oma viimast sõna veel öelnud ning finiš polnud hoopiski mitte võistluskeskuses vaid sellest täpselt 1km edasi - jah, arvasite õigesti - otse mäkke Cantu miskile külaväljakule e. täpsemalt ca 400m @ 10%.
Oleks ikkagi pidanud selle topeltkohvigeeli seal eelmise tõusu peal ära nosima! Õnneks oli teistel sama vaevaline minek ja sestap sai rahulikult üle finišijoone kerida ja pealtvaatajatele lehvitada :)
Finišis tabas mind ka ürituse ehk kõige suurem pettumus pärast kotihoiupuudumise avastamist: medalit polnudki! Ega diplomit, ega ka mingit muud märki nendele, kes võistluse läbisid. Ilmselt sellega on seletatav ka katkestajate suur arv - sama hästi oleks võinud särgi/numbri välja võtta ja pärast lihtsalt pasta partylt läbi astuda. Ja kui võiks arvata, et meie siin Maarjamaal oleme lihtsalt medalitega väga ära harjunud, siis ENDUs (kus saab muu hulgas võistlusele hinnangut anda) on kõige verisemad kommentaarid just itaallaste enda poolt.
Mõned detailid, mis on huvitavad ilmselt ainult nendele, kes seda postitust loevad mõttega ise mõni järgmine kord osaleda.
- Registreerimine ei ole päris intuitiivne (alguses peab tegema konto ENDUs (miski Itaalia Sportinfo), kus üldiselt eeldatakse, et sa oled Itaaliast ja saad kõigest aru, mis seal kirjutatakse, aga küsitakse tavalisi asju, nii et midagi keerulist ka pole.
- Sel aastal (2019) toimus kolmandat korda, siiani on iga kord erinev rada olnud (aga samad kaks tõusu sees) ja teadaolevalt olin esimene/ainuke eestlane, kes selle läbi sõitnud - lisaks minule veel esmakordsed osalejad sellistest riikidest nagu Benin, Hiina, Iisrael, Jaapan, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Monaco ja Prantsuse Polüneesia.
- Kokku tuli pisut üle: 110km, 2000tm, 4h
- Träkk ja kaart tasub sisse tõmmata, pole võimatu, et muidu paned õigest teeotsast mööda autodega võidu ajades
- Arstitõend tasub võtta üldine, kus kirjas, et osaleda võib igasugustel spordivõistlustel, mitte ainult ühel konkreetsel (alal)
- Oktoobri keskel on 20*C täitsa tavapärane, kohalikud muidugi käivad juba kõik mantlitega (õhtul).
Väike stiilinäide ka finišisupist (salat, praad ja magustoit):
Kommentaariumis räägitakse, et mõnel õnnestus seda "tasuta" itaalia kokakunsti ehedat näidet lausa tund või poolteist järjekorras oodata.
Mõistagi pilt ka kohalikust maskotist:
Siinkohal tänusõnad ka õigetes Giro värvides seateemalise sõidusärgi meistritele moomoost:
ja neile ka väike itaaliakeelne tervitus kohalikelt:
Pärast kiiret einet võistluskeskuses ja suuri graziesid geelimüüjale koti valvamise eest kerisin tagasi Comosse, et edukat hommikupoolikut väärikalt tähistada:
ja kuna päike oli alles kõrgel, siis tihe ajakava nägi ette ka õhtupoolset programmi, mis pärast mõningast arutelu seisnes tutvumisega ühega Como top 3 vaatamisväärsustest ehk sõitu köisrauteel naaberkülla Brunatesse:
Tõsi, ilm oli telefonikaamera jaoks pisut hägune, aga rohkem kui udu segasid vaadet puud, mis millegi pärast olid istutatud täpselt vaateplatvormi ette.
Kas ma ütlesin, kui pikad olid järjekorrad köisraudteel sõiduks? Üles u tund ja alla 45min. Ikkagi puhkepäev ju. Õnneks pakkusid raudteelased tasuta peldiku külastamise võimalust, sealhulgas ei pidanud saksarahvas s...ma koos pööbliga:
Lõpuks saime alla ja mõistagi olime mõlemad pika päeva eest ära teeninud ühe kohaliku pitsa!
Lõpetuseks mõned pildid ka esmaspäevast, ehk vabast päevast, kui käisime vaatamas mõningaid üpris suuri maju järve vastakul kaldal keskmisest uhkemate aiakestega
Tsillisime niisama järve ääres
Vaatasime kilpkonni
Ning pärastlõunal kasutasime võimalust teha viimased kiired jooksu- ja rattaringid 
Eks minge ja vaadake ise järgi. Ciao!
Kommentaarid