Sellest, kuidas ma Haanja 100l lõbu pärast töntsakat preilnat testisin
Stardimaksu eest saaks neli-viis sellist buffi, nagu saab see, kes viiendamat korda H100 läbi sõidab. Sellist särki muidugi mitte, aga ega's neid särke niipalju ei kulu kah. Aga ikkagi, peamiselt ainuke põhjus, miks ma ennast taaskord H100le kirja panin, et sedasamust kaelasidet saada. Viis on ju praktiliselt ümmargune number. No okei, teine põhjus oli kah - saab rahulikult päev otsa rattaga sõita, ilma et keegi väga imelikult hakkaks vaatama, et miks nii aeglaselt sõidad (võistlusel). Sest nagu ajalugu näitab, peamine on jõuda TPsse enne ühte kahest laibakast - Hilks või ATV - kui muidugi tehnilised probleemid vahele ei sega. [märgime siinkohal ajaloo annaalidesse, et seekord võtsid tehnilised probleemid just laibaka maha]. Ühesõnaga, luban, et enne järgmist aastat kindlasti H100 enne ei lähe, kui olen rohkem trenni teinud!
Niisiis, sissejuhatuseks peab ütlema, et trenni pole taaskord "jõudnud" teha. Sellega on otsustatud, et mingi aja peale sõitmine ei tule üldse kõne allagi - isegi kui keegi oleks sellise mõtte välja käinud. Õnneks mitte. Samas lihtsalt läbimine, isegi H100 puhul, isegi uue, kellegi MLoo nimelise rajaga jne, tundub - liiga lihtne, liiga keskpärane, liiga vähe väljakutset. /time out - armas lugeja, siinkohal ei tasu tõmmata paralleele mugavussportlasliku ülbitsemisega, mida siin üks teine blogija viljeleb. Lihtne - selles kontekstis - eeldab kõigepealt, et A) armas lugeja on kursis mõne minu varasema spordi-laadse etteastega ja B) ei sõideta kapsad ninast väljas, vähemalt mitte esimesel 80l kilomeetril (pärast nagunii ei jõua). time in/ Nagu raviarst on korduvalt öelnud - ei tapa distants, vaid tempo. Ja tempo, nagu juba öeldud, oli päevakorrast maas.
Õnneks, kus häda kõige suurem, seal tuleb paar päeva enne kohe lahendus ise kohale. Olin paar päeva pärast TRMil nähtud fätimehi mõlgutanud mõtet, et huvitav, kuidas sellega sõita oleks kui Hawaii oma lehel paksukesed rendiks välja pani.
Mõeldud-tehtud ja Pirita Hawaii rendi-responsstiim testitud - vist paar päeva enne ametlikku hooaja algust ja nädalavahetuseks seltskond sebitud. Ja mitte kõige kallim ja ilusam püss vaid täitsa tavalise raamiga, tavaline testipreili mis parasjagu saada oli. Selgub, et kõige odavam variant, aga sellest hiljem. Igatahes oli tegemist täiesti tutika versiooniga, millest peale mehhaaniku polnud veel keegi üle käinud - kui nii võib öelda. Igatahes siin veel Tallinnas stardivalmis. Koos turvakleebistega. #mindtherabbits
Mida peaks veel alustuseks mainima?
Ratas peaaegu street-legal, tuled ja helkurid küljes. Kell küll puudu, aga asfaldil rehvid kohisevad nii, iga normaalsema kuulmisega inimene peaks aru saama, et tagant tuleb linttraktor või vähemalt väiksemat sorti rong. Kuna mulle meeldivad täis rehvid, siis panin 20psid sisse (soovitatav on vist 5-30).
Downhilli vändad asendasin oma tavaliste crankbrothersitega, sest ketsid jäid koju.
Pudelihoidjaid oli kaasas üks ja tundus imelise optimeerimisvõimalusena 17kilosele rattale 300 grammi lisamata jätta (loe: ei viitsinud teiselt rattalt ära kerima hakata). See-eest kruvisin külge sadulakoti, viskasin välja kõik kummivahetusega seonduva ja toppisin geele täis.
Ilmateadet ei lugenud eriti, öine vihm (ja ka hommikune ja päevane) oli meeldiv üllatus.
Proovi ei teinud üldse, kartsin, et äkki väsin enne ära ja ei julgegi starti minna.
15min enne starti:
Ütlen siis ära, et test ise nägi ette sõita H100 raames läbi 100km ja ootuste kruvimiseks ütlen kohe ära, et see ka õnnestus :) Lisaks ütlen veel seda, et vaevalt te kuskil Pirita metsades aru saate, mis elukaga tegemist on, selleks tuleb ikka mõni konkreetne mülgas ette võtta. Aga niipalju siis etteruttavalt.
Stardis ajasin ratta kohe viimase grupi kõige ette, oma õigele positsioonile single-speedi Nina vahetus läheduses. Selleks ajaks kui grupp liikuma hakkas olid esimesed ilmselt juba Puigal, mis sobis plaanidega suurepärastelt. Kuna hetk enne starti tuli mõnus sahmakas vihma, siis oli loota, et ratas võib veidi mustaks saada ning plaan oli jõuda parajasti siis finitosse, kui kõik teised on oma ratta juba puhtaks pesnud. Ühtlasi proovisin sõita võimalikult vähe poristes kohtades, mis õnnestus väga hästi kuni esimese künkani, mis eelneva 400 ratturi osavõtul oli ühes kohas poriseks tallatud - sestap pidasin paremaks kohe jalastuda - seekord siiski tänu sellele, et õppisin tundma sõiduvahendile installeeritud käiguvahetaja erinevaid potentsiaalseid võimalusi ning loogikaid. Mõistagi selline ettenägelikkus tuli kasuks, sest vaevalt mõned sajad meetrid hiljem tuli juba pikem ronimine, kus rattalükkamiskogemus marjaks ära kulus.
Kui päris aus olla, siis esimese rajakolmandiku peal ei juhtunud mitte midagi märkimisväärselt huvitavat, mida kõik teised juba maininud ei ole, highway to hell angaar kaasa arvatud. Nagu lubatud oli see kolmandik rajast täitsa uus. Kuigi võiks öelda, et olen ka varem Võrumaale sattunud, et mitte öelda seal lausa pikemalt elanud, siis see kant on kaardil põhimõtteliselt siiani täitsa valge laik, mistõttu vahtisin suure huviga vasakule ja paremale, et mida põnevat raja kõrval leidub ja üritasin aru saada, milliste suuremate teede vahel parajasti väntan. Siiski, juba Kütioru lähenduses selgus kaks küllaltki märkimisväärset asja. Esiteks selgus, et rattal on tagavedu ja esipidurid, mistõttu õppisin kiirelt ära rattaga driftimise. Tõsi, igaks juhuks kõige järsematest ja libedamatest kohtadest ma igaks juhuks alla ei sõitnud, aga päris mitmes kohas vedas see suu kõrvuni ja tekkis kange tahmine "võnn võnn" hüüda. Eriti nendes kohtades, kus ma TEAN, et ma oleks tavalise rattaga juba kas käkaskaela mutta lennanud või lihtsalt rada maapõhja neednud. Ja teiseks - suurte rehvidega sõit oli ülimugav ja just selle raja ja selle libedusastme jaoks. Kui tahta kirjeldada, siis võiks umbes võrrelda nii, et oled iga jumala päev naise Optimaga trenni teinud ja siis võistluseks saad omale Spessu püssi. Ei, pigem kujuta ette, et igapäevaselt sõidad T-40ga täiskiirusega (30kmh) kruusateel mööda linttraktori jälgi ja siis ühel päeval läheb traktor katki ja naabrimees viskab sind oma kurbade silmadega mersu tagaistmel ära. Või midagi sellist.
Igatahes, rada oli ideaalne ning siinkohal on oluline mainida just pikemate teelõikude puudumist, kus tavarattaga oleks saanud mööda ässata. Seetõttu oli esimesse TPsse jõudes seal üllatavalt palju rahvast, samal ajal kui laud oli üllatavalt tühi. Põhimõtteliselt oli parasjagu saada ainult vett ja kurki, aga parkimiskoha leidmine ja muu asjatamine võttis ikkagi päris palju aega ära. Riided, nagu juuresolevalt pildilt näha, olid kõik vägagi puhtad, samuti hakkasid silma mõned tuttavad näod. Vihma veel sadama polnud hakanud ja üleüldse tundus kõik vägagi kontrolli all olevat.
Põnevamatest seikadest meenub, et peaaegu oleks alla sõitnud ka ainukesest kolme noolega ohtlikust kohast, sest minu ees keegi härra oli just nooltega silti täie hooga sisse põrutanud. Aga kuna tänu sellele oli rada ratturit täis, siis sai ikka maha tuldud ja rahulikult alla kõmbitud. Truubis mingit probleemi sõitmisega ei olnud, küll aga oli mõnevõrra tegemist, et koos rattaga kraavist taas välja saada. Ikkagi ca 20 kilo toorest massi (ratas + muda + träna). Endomondost tundub, et puhast sõiduaega tuli sinna 28. kilomeetri peale veidi rohkem kui paar tundi, seega igati asjalik algus. Umbestäpselt kolmekümnenda kilomeetri paiku või veelgi täpsemalt selle märgi juures jõudis rada rosinapõllule, täpselt niisamuti ka vihm. Panin kilevesti selga tagasi ja ammutasin kõhtu suurema totsiku geeli, plaaniga edaspidi energiat nii iga 10km tagant lisada.
Siis aga, umbes täpselt 1/3 peal juhtus see, mis tehnikaspordis ikka juhtub - tehnika laguneb. Mõistagi ei lagunenud tutikas ratas, vaid juurdekeeratud vänt. Või siiski - olgem täpsed - mitte vänt ei lagunenud ära, vaid keeras ennast lihtsalt küljest ära, nagu ikka juhtub kui vänt pole korralikult kinni keeratud - ja just seda ma ei hommikul ei teinud - sest pärast on ju neid jälle vaja ära võtta eksole - ja siiani polnud kunagi midagi juhtunud (!) Esialgu tundus, et sellega ongi buff läinud, sest ega käsitsi ikka vinti tagasi ei keera. multitööriist oli küll kohe varnast võtta, aga kes väntadega varem on toimetanud, siis teab, et sellise väikese jõuõlaga nikerdamine on üsna vähetootlik. Täpselt ei tea, kui kaua heinamaal nikerdasin, igatahes jõudsid mööda minna peaaegu kõik ratturid ning tagant järgi Jürgen, kes oli rajale läinud tervisesporti tegma. Loobusin mõttest ratas metsavahel korda saada ja jõuda mõne lähima taluni, kust võiks abi otsida. Endalegi üllatuslikult sai tõukeratta-meetodil edasi pea sama kiirelt kui teised kõigi väntadega, nii et see lisas optimismi. Samuti see, et vähemalt esialgsest virtuaalsest rajasulgemisajast olime turvalise - umbes poole tunniga plussis. Umbes kolmanda teeäärse talu juures tundus, et koht on tuttav - aasta tagasi läks rada teistpoolt talu - keerasin tallu sisse ja tänu koerale õnnestus ka pererahvas - täpsemalt minu kooliaegne suusatreener Hille õuele meelitada. Ei läinudki kaua aega, kui treener kuuri alt kuuskandi ning tünni mootoriõli välja võlus, mistõttu läks kõik sõna otseses mõttes palju libedamalt. Lühidalt - tagantpoolt vint uuesti sisse ning siis õigesti elu eest kinni. Pole õrna aimugi, palju kogu operatsioon kesta võis, aga nii tunde ja lõpuaegade järgi vast ehk 20 minutit kaotust kokku. Aga noh, kes seda nii täpselt teab, sest Endomondo oli pausiresiimil.
Edasi läks sõit juba palju lõbusamalt, sest tee oli tuttav. Tõsi, üsna pea sai otsa kogu kaasas olnud jook, sest pit-stoppides sai kõvasti tühikäigul töötavat mootorit jahutatud. Ja oma pool tundi ei näinud hingelistki. Väike info siia vahele - selleks ajaks Kavadi äärsest väravast enam meetrise lenksuga läbi sõita probleem ei olnud, sest varasemad läbijad olid selle täielikult ära rihtinud. Haanjamehe talu, Vällamägi. Imevad heinamaad olid lausa lust ja lillepidu. Kuigi sõites olid käed kanged ja muidu valusad või lausa sinised (Deore esikäikarite installeerimine rattale peaks olema karistatav või vähemalt illegaalne!) siis praeguseks on meeles ainult meeldivad osad. Kui välja arvata üsna vaevaline ratta Vällamäest üles lükkamine, mis oli tõesti päris paras ettevõtmine, arvestades libedat pinnast ja isendi massi. Peab ütlema, et sai tehtud vähemalt üks hingetõmbepaus, mille käigus selgus, et ka vasak pedaal on omadega õhtal. Samas oli ka võidukaid momente - eelmise nelja aasta jooksul pole ma vist kunagi peaaegu täies pikkuses Vällast alla sõitnud, veelgi enam tõusust nr 2, ehk sealt kust seekord rada alla tuli - seekord - gr8 säksess!
Niisiis, kui need paar väiksemat episoodi välja arvata, siis ei juhtunud rajal õieti midagi huvitavat. Selline vaikne kelgutamine mööda poriseid nõlvu, õnneks küll aeg-ajalt kaasratturite seltskonnas. Kilomeeter enne Munamäe TPd jõudsin taas järgi Jürgenile ja läksin kohe möödagi, et saaks rahulikult üles Munamäkke kõmpida. Mäe all tõstis keegi ratast auto katusele. Imelik, mõtlesin, pole ju veel poolepealgi.
Munamäel oli seis sama mis eelmiseski TPs, ehk siis söögid olid juba peaaegu kõik otsas. Õigemini, olin Pagari TPsse tulnud suurte ootustega, legendaarse kohupiimakoogi asjus, aga võta näpust, seekord oli kohale toodud hoopis miski rullbiskviit. Noh, kehval ajal muidugi käis see ka, kui geeli ja soolakurki kohe peale ahmida. TPs võis jälle kohata mõningaid tuttavaid nägusid, näiteks Juhot HRKst, või ka teisi, ehkki mudaste nägude desifreerimine oli asja juba veidi keerulisemaks teinud. Proovisime koos kohalike mehannidega natuke puhastada ka kassetti aga see paistis olevat üsna lootusetu üritus. Katse-eksituse teel selgus, et vasak pedaal käib üsna kergelt kaheks eraldi tükiks. Sai otsustatud, et senikaua kuni päris ise ära ei hüppa siis mingit tuge ikka annab, tuleb lihtsalt natuke tagasi kopsida aeg-ajalt.
Edasi ei juhtunud taas midagi eriti olulist. Võibolla ainult see, et Mõrvari Esä oli endiselt sama järsk nii et proovisin pikaleveninud ronimist hakkida kõnega sõbrale, et tagavarapedaale hankida. Edutult. Ühtlasi selgus, et telefoni aku on kohe-kohe tühjaks saamas - mis mõned hetked pärast poolele maale jõudmist ka juhtus, kui Endomondot uskuda.
Hea uudis oli see, et massimõrvar oli laskumine, samuti Plaani Jaanimäe sein oli välja jäänud, Vorstimäest rääkimata - jälle hea võimalus rada järgmiseks korraks veelgi raskemaks teha. Jaanimäel sai tehtud kohe mitu tankimist tänu kohaletulnud fännklubile (kohukesed maitsesid päris hääd) ja ühe korra korralikumalt ka käiguvahetussüsteeme mudast puhastatud - toimis umbes 2 minutit või järgmise käiguvahetuseni. Igatahes hoidis adrenaliini üleval lootus peatselt kolmandasse TPs ennast korralikult makarone ja suitsuvorsti täis süüa. Mida seal muidugi ei olnud, olid makaronid, suitsuvorstist rääkimata. Küll aga oli seal sahmakas vihma ning stardist saadetud kott energiajoogiga ning energiapatareiga, millega sai telefonis jälle endomondole eluvaimu sisse puhuda. Tõsi, TPs sai tehtud üks küllaltki põhjalik kassetipuhastus ning lisatud ka ketiõli, mis andis juurde kohe umbes 3kmh. Kuna jälle oli vaja süüa nii kurki, soola, leiba kui geeli ja jogurtit, patareist ja kassetist rääkimata, venis peatus küllalki pikaks. Kõik tuttavad näod olid selleks ajaks, kui ma lõpuks minema sain juba tükk aega tagasi lahkunud. Hallimäe XC rajale lahkus lõplikult ka vasak pedaal ning kuigi teoorias oleks võinud selle üles otsida, siis erilist vahet sellest polnud. Pedaali pulk oli ju täiesti töökorras. Sõidetud oli siis täpselt 2/3 ja veidi matemaatikat ütles, et umbes kolm ja pool tundi läheb veel. Nii oligi.
Umbes esimene tund aega sellest ei kohanud ma hingelistki. Võibolla ma muidugi eksin, vist oli ikka üks härra, kellel rehv tühi ja üks välismaa neiu, kes kuusemetsa püstloodis seinani jõudes moonakoti välja kraamis ja sinna ankrusse jäi. See sein oli tõesti ebameeldiv, õnneks lühike. Mäletan, et kilomeeter või nii hiljem sain kätte kaks soomlast, kellega siis koos mäest üles rühkisime ja Kurgjärvele laskusime.
Sealt ka minu õnnestumine number 2 - järveäärne juurestik ja muidu täiesti ebameeldiv rattarada läks fätiga nagu oleks sõitnud Lillepi rulluisuringil. Ühes kohas panin jala maha, aga sõna otseses mõttes sõitsin soomlastel 300 meetriga kaks minutit eest ära. Mitte et see kedagi oleks huvitanud, aga mind ennast küll. Mäletan, kuidas eelmine aasta kirusin seda lõiku maapõhja ja ütlesin, et ilma FSita ma enam siia ei tule!
Ühtlasi jõudsin järgi Grishale, kelle ultramoodne Fät (silmasin seda eelmisel õhtul numbrit võttes) oli moondunud sadulavabaks BlueFoxiks või millekski taoliseks. See juhtus Haanjas. Pärast seda ei juhtunud kohe üldse mitte midagi ikka päris tükk aega. Isegi kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale.
TP4 - oli sisuliselt inimtühi, juba võeti reklaame maha ja pandi lippe kokku - tavapärane olukord selleks ajaks kui minusugused tsainikud kohale jõuavad suvalisel rahvaspordiüritusel. Koolat ja nipet-näpet muidugi oli, ühtteist jõudis nii kõhtu kui ka purki, aga väga pikka peatust ei teinud, hakkas juba kergelt hämarduma. Kiire arvutus näitas, et kui midagi hirmsat ei juhtu, siis peaks täpselt pimeduse saabumiseks, ehk umbes poole 8 paiku finishisse jõudma. Tee oli õnneks tuttav ja tänu paljudele katkestajatele ka üsna palju vähem mudane, kui oleks võinud arvata (pikk tee taevatrepini teiselt poolt on oioikuipalju mudasem olnud). Taevatrepist sai maksimaalse piduri ja gaasiga alla driftitud, samuti teisel pool (puhas koola mõju) nii et ei läinudki kaua aega, kui jõudsin HRK Juhole ja Aarele(?) järgi ja läksin veel möödagi. Jaanimäe kandis kimas omakorda minust mööda mingi lätlane, aga mingit finishispurti mul plaanis teha ei olnud, nii et ka sellest ei tulnud mingit intriigi. 10km lõpuni silti ootasin ja ootasin nagu kuuvarjutust, olin juba üsna kindel, et seda kas ei tulegi või on see lihtsalt juba ära korjatud.
Ahjaa, alates ca 40ndast kilomeetrist pidasin üsna rangelt kinni skeemist 10km = 1 geel. Seega ei olnud ka väga suurt ärakukkumist lõpuosas. Veemäe kandis kõmpis keegi tühja rehviga, ilmselt lõpuni. 5km enne lõppu möödusin veel paarist härrast, kes ratas parandades metsa all aega parajaks tegid ja Andsomäe downkillist panin täie p*saga alla, nii et ise ka ei uskunud. Kõvakahvliga ikkagi! 4-3-2-1. 1km enne lõppu oli 100km märk, mis senise tähistuse järgi tähendanuks, et 100km on veel. No ei aitäh, seekord piisas ühest ringist kah.
Ja tehtud! 10h15min umbes. Kes teab kui palju TPdes jokutamist ja vast mingi 15-20min remondiaega. Aga keda see enam huvitab. Kuigi eelneval aastal sõitsin 3h kiiremini ja tavalise rattaga, siis koht oli seekord isegi parem! Buff käes, särk käes, miil hää!
Testi tulemused.
Plussid:
Kas tahaks veel H100 fätiga sõita - sõltub väga palju rajast ja ka ilmast, kõva raja peal tõenäoliselt saaks tavalise või veel parem FSiga kiiremini koju. Või siis, kui oleks rohkem trenni teinud!
Kas tahaks aja peale fätiga sõita - vaevalt küll :)
Kokkuvõtteks, kui aja peale sõita ei ole vaja, siis igati fun, eriti kui ei ole palju trenni teinud või lihtsalt ei oska mudas/liivas/juurikatel sõita, siis laia rehvi ja massiga andestab ikka väga palju sõiduvigu. Seega, kes soovib, see proovib!
Pildid: Külli/Võrumaa Spordiliit ja mõned kehvemad ka ise tehtud.
Niisiis, sissejuhatuseks peab ütlema, et trenni pole taaskord "jõudnud" teha. Sellega on otsustatud, et mingi aja peale sõitmine ei tule üldse kõne allagi - isegi kui keegi oleks sellise mõtte välja käinud. Õnneks mitte. Samas lihtsalt läbimine, isegi H100 puhul, isegi uue, kellegi MLoo nimelise rajaga jne, tundub - liiga lihtne, liiga keskpärane, liiga vähe väljakutset. /time out - armas lugeja, siinkohal ei tasu tõmmata paralleele mugavussportlasliku ülbitsemisega, mida siin üks teine blogija viljeleb. Lihtne - selles kontekstis - eeldab kõigepealt, et A) armas lugeja on kursis mõne minu varasema spordi-laadse etteastega ja B) ei sõideta kapsad ninast väljas, vähemalt mitte esimesel 80l kilomeetril (pärast nagunii ei jõua). time in/ Nagu raviarst on korduvalt öelnud - ei tapa distants, vaid tempo. Ja tempo, nagu juba öeldud, oli päevakorrast maas.
Õnneks, kus häda kõige suurem, seal tuleb paar päeva enne kohe lahendus ise kohale. Olin paar päeva pärast TRMil nähtud fätimehi mõlgutanud mõtet, et huvitav, kuidas sellega sõita oleks kui Hawaii oma lehel paksukesed rendiks välja pani.
Näpu annad, sõrmus läinud! :) Fätilaenutus avatud, lenda pundiga peale, lõbu laialt, nauding garanteeritud! (saadaval 3xL, 5xM, 2xS fätit).
Posted by Hawaii Express on Thursday, September 24, 2015
Mõeldud-tehtud ja Pirita Hawaii rendi-responsstiim testitud - vist paar päeva enne ametlikku hooaja algust ja nädalavahetuseks seltskond sebitud. Ja mitte kõige kallim ja ilusam püss vaid täitsa tavalise raamiga, tavaline testipreili mis parasjagu saada oli. Selgub, et kõige odavam variant, aga sellest hiljem. Igatahes oli tegemist täiesti tutika versiooniga, millest peale mehhaaniku polnud veel keegi üle käinud - kui nii võib öelda. Igatahes siin veel Tallinnas stardivalmis. Koos turvakleebistega. #mindtherabbits
Mida peaks veel alustuseks mainima?
Ratas peaaegu street-legal, tuled ja helkurid küljes. Kell küll puudu, aga asfaldil rehvid kohisevad nii, iga normaalsema kuulmisega inimene peaks aru saama, et tagant tuleb linttraktor või vähemalt väiksemat sorti rong. Kuna mulle meeldivad täis rehvid, siis panin 20psid sisse (soovitatav on vist 5-30).
Downhilli vändad asendasin oma tavaliste crankbrothersitega, sest ketsid jäid koju.
Pudelihoidjaid oli kaasas üks ja tundus imelise optimeerimisvõimalusena 17kilosele rattale 300 grammi lisamata jätta (loe: ei viitsinud teiselt rattalt ära kerima hakata). See-eest kruvisin külge sadulakoti, viskasin välja kõik kummivahetusega seonduva ja toppisin geele täis.
Ilmateadet ei lugenud eriti, öine vihm (ja ka hommikune ja päevane) oli meeldiv üllatus.
Proovi ei teinud üldse, kartsin, et äkki väsin enne ära ja ei julgegi starti minna.
15min enne starti:
Ütlen siis ära, et test ise nägi ette sõita H100 raames läbi 100km ja ootuste kruvimiseks ütlen kohe ära, et see ka õnnestus :) Lisaks ütlen veel seda, et vaevalt te kuskil Pirita metsades aru saate, mis elukaga tegemist on, selleks tuleb ikka mõni konkreetne mülgas ette võtta. Aga niipalju siis etteruttavalt.
Stardis ajasin ratta kohe viimase grupi kõige ette, oma õigele positsioonile single-speedi Nina vahetus läheduses. Selleks ajaks kui grupp liikuma hakkas olid esimesed ilmselt juba Puigal, mis sobis plaanidega suurepärastelt. Kuna hetk enne starti tuli mõnus sahmakas vihma, siis oli loota, et ratas võib veidi mustaks saada ning plaan oli jõuda parajasti siis finitosse, kui kõik teised on oma ratta juba puhtaks pesnud. Ühtlasi proovisin sõita võimalikult vähe poristes kohtades, mis õnnestus väga hästi kuni esimese künkani, mis eelneva 400 ratturi osavõtul oli ühes kohas poriseks tallatud - sestap pidasin paremaks kohe jalastuda - seekord siiski tänu sellele, et õppisin tundma sõiduvahendile installeeritud käiguvahetaja erinevaid potentsiaalseid võimalusi ning loogikaid. Mõistagi selline ettenägelikkus tuli kasuks, sest vaevalt mõned sajad meetrid hiljem tuli juba pikem ronimine, kus rattalükkamiskogemus marjaks ära kulus.
Kui päris aus olla, siis esimese rajakolmandiku peal ei juhtunud mitte midagi märkimisväärselt huvitavat, mida kõik teised juba maininud ei ole, highway to hell angaar kaasa arvatud. Nagu lubatud oli see kolmandik rajast täitsa uus. Kuigi võiks öelda, et olen ka varem Võrumaale sattunud, et mitte öelda seal lausa pikemalt elanud, siis see kant on kaardil põhimõtteliselt siiani täitsa valge laik, mistõttu vahtisin suure huviga vasakule ja paremale, et mida põnevat raja kõrval leidub ja üritasin aru saada, milliste suuremate teede vahel parajasti väntan. Siiski, juba Kütioru lähenduses selgus kaks küllaltki märkimisväärset asja. Esiteks selgus, et rattal on tagavedu ja esipidurid, mistõttu õppisin kiirelt ära rattaga driftimise. Tõsi, igaks juhuks kõige järsematest ja libedamatest kohtadest ma igaks juhuks alla ei sõitnud, aga päris mitmes kohas vedas see suu kõrvuni ja tekkis kange tahmine "võnn võnn" hüüda. Eriti nendes kohtades, kus ma TEAN, et ma oleks tavalise rattaga juba kas käkaskaela mutta lennanud või lihtsalt rada maapõhja neednud. Ja teiseks - suurte rehvidega sõit oli ülimugav ja just selle raja ja selle libedusastme jaoks. Kui tahta kirjeldada, siis võiks umbes võrrelda nii, et oled iga jumala päev naise Optimaga trenni teinud ja siis võistluseks saad omale Spessu püssi. Ei, pigem kujuta ette, et igapäevaselt sõidad T-40ga täiskiirusega (30kmh) kruusateel mööda linttraktori jälgi ja siis ühel päeval läheb traktor katki ja naabrimees viskab sind oma kurbade silmadega mersu tagaistmel ära. Või midagi sellist.
Igatahes, rada oli ideaalne ning siinkohal on oluline mainida just pikemate teelõikude puudumist, kus tavarattaga oleks saanud mööda ässata. Seetõttu oli esimesse TPsse jõudes seal üllatavalt palju rahvast, samal ajal kui laud oli üllatavalt tühi. Põhimõtteliselt oli parasjagu saada ainult vett ja kurki, aga parkimiskoha leidmine ja muu asjatamine võttis ikkagi päris palju aega ära. Riided, nagu juuresolevalt pildilt näha, olid kõik vägagi puhtad, samuti hakkasid silma mõned tuttavad näod. Vihma veel sadama polnud hakanud ja üleüldse tundus kõik vägagi kontrolli all olevat.
Põnevamatest seikadest meenub, et peaaegu oleks alla sõitnud ka ainukesest kolme noolega ohtlikust kohast, sest minu ees keegi härra oli just nooltega silti täie hooga sisse põrutanud. Aga kuna tänu sellele oli rada ratturit täis, siis sai ikka maha tuldud ja rahulikult alla kõmbitud. Truubis mingit probleemi sõitmisega ei olnud, küll aga oli mõnevõrra tegemist, et koos rattaga kraavist taas välja saada. Ikkagi ca 20 kilo toorest massi (ratas + muda + träna). Endomondost tundub, et puhast sõiduaega tuli sinna 28. kilomeetri peale veidi rohkem kui paar tundi, seega igati asjalik algus. Umbestäpselt kolmekümnenda kilomeetri paiku või veelgi täpsemalt selle märgi juures jõudis rada rosinapõllule, täpselt niisamuti ka vihm. Panin kilevesti selga tagasi ja ammutasin kõhtu suurema totsiku geeli, plaaniga edaspidi energiat nii iga 10km tagant lisada.
Siis aga, umbes täpselt 1/3 peal juhtus see, mis tehnikaspordis ikka juhtub - tehnika laguneb. Mõistagi ei lagunenud tutikas ratas, vaid juurdekeeratud vänt. Või siiski - olgem täpsed - mitte vänt ei lagunenud ära, vaid keeras ennast lihtsalt küljest ära, nagu ikka juhtub kui vänt pole korralikult kinni keeratud - ja just seda ma ei hommikul ei teinud - sest pärast on ju neid jälle vaja ära võtta eksole - ja siiani polnud kunagi midagi juhtunud (!) Esialgu tundus, et sellega ongi buff läinud, sest ega käsitsi ikka vinti tagasi ei keera. multitööriist oli küll kohe varnast võtta, aga kes väntadega varem on toimetanud, siis teab, et sellise väikese jõuõlaga nikerdamine on üsna vähetootlik. Täpselt ei tea, kui kaua heinamaal nikerdasin, igatahes jõudsid mööda minna peaaegu kõik ratturid ning tagant järgi Jürgen, kes oli rajale läinud tervisesporti tegma. Loobusin mõttest ratas metsavahel korda saada ja jõuda mõne lähima taluni, kust võiks abi otsida. Endalegi üllatuslikult sai tõukeratta-meetodil edasi pea sama kiirelt kui teised kõigi väntadega, nii et see lisas optimismi. Samuti see, et vähemalt esialgsest virtuaalsest rajasulgemisajast olime turvalise - umbes poole tunniga plussis. Umbes kolmanda teeäärse talu juures tundus, et koht on tuttav - aasta tagasi läks rada teistpoolt talu - keerasin tallu sisse ja tänu koerale õnnestus ka pererahvas - täpsemalt minu kooliaegne suusatreener Hille õuele meelitada. Ei läinudki kaua aega, kui treener kuuri alt kuuskandi ning tünni mootoriõli välja võlus, mistõttu läks kõik sõna otseses mõttes palju libedamalt. Lühidalt - tagantpoolt vint uuesti sisse ning siis õigesti elu eest kinni. Pole õrna aimugi, palju kogu operatsioon kesta võis, aga nii tunde ja lõpuaegade järgi vast ehk 20 minutit kaotust kokku. Aga noh, kes seda nii täpselt teab, sest Endomondo oli pausiresiimil.
Edasi läks sõit juba palju lõbusamalt, sest tee oli tuttav. Tõsi, üsna pea sai otsa kogu kaasas olnud jook, sest pit-stoppides sai kõvasti tühikäigul töötavat mootorit jahutatud. Ja oma pool tundi ei näinud hingelistki. Väike info siia vahele - selleks ajaks Kavadi äärsest väravast enam meetrise lenksuga läbi sõita probleem ei olnud, sest varasemad läbijad olid selle täielikult ära rihtinud. Haanjamehe talu, Vällamägi. Imevad heinamaad olid lausa lust ja lillepidu. Kuigi sõites olid käed kanged ja muidu valusad või lausa sinised (Deore esikäikarite installeerimine rattale peaks olema karistatav või vähemalt illegaalne!) siis praeguseks on meeles ainult meeldivad osad. Kui välja arvata üsna vaevaline ratta Vällamäest üles lükkamine, mis oli tõesti päris paras ettevõtmine, arvestades libedat pinnast ja isendi massi. Peab ütlema, et sai tehtud vähemalt üks hingetõmbepaus, mille käigus selgus, et ka vasak pedaal on omadega õhtal. Samas oli ka võidukaid momente - eelmise nelja aasta jooksul pole ma vist kunagi peaaegu täies pikkuses Vällast alla sõitnud, veelgi enam tõusust nr 2, ehk sealt kust seekord rada alla tuli - seekord - gr8 säksess!
Niisiis, kui need paar väiksemat episoodi välja arvata, siis ei juhtunud rajal õieti midagi huvitavat. Selline vaikne kelgutamine mööda poriseid nõlvu, õnneks küll aeg-ajalt kaasratturite seltskonnas. Kilomeeter enne Munamäe TPd jõudsin taas järgi Jürgenile ja läksin kohe möödagi, et saaks rahulikult üles Munamäkke kõmpida. Mäe all tõstis keegi ratast auto katusele. Imelik, mõtlesin, pole ju veel poolepealgi.
Munamäel oli seis sama mis eelmiseski TPs, ehk siis söögid olid juba peaaegu kõik otsas. Õigemini, olin Pagari TPsse tulnud suurte ootustega, legendaarse kohupiimakoogi asjus, aga võta näpust, seekord oli kohale toodud hoopis miski rullbiskviit. Noh, kehval ajal muidugi käis see ka, kui geeli ja soolakurki kohe peale ahmida. TPs võis jälle kohata mõningaid tuttavaid nägusid, näiteks Juhot HRKst, või ka teisi, ehkki mudaste nägude desifreerimine oli asja juba veidi keerulisemaks teinud. Proovisime koos kohalike mehannidega natuke puhastada ka kassetti aga see paistis olevat üsna lootusetu üritus. Katse-eksituse teel selgus, et vasak pedaal käib üsna kergelt kaheks eraldi tükiks. Sai otsustatud, et senikaua kuni päris ise ära ei hüppa siis mingit tuge ikka annab, tuleb lihtsalt natuke tagasi kopsida aeg-ajalt.
Edasi ei juhtunud taas midagi eriti olulist. Võibolla ainult see, et Mõrvari Esä oli endiselt sama järsk nii et proovisin pikaleveninud ronimist hakkida kõnega sõbrale, et tagavarapedaale hankida. Edutult. Ühtlasi selgus, et telefoni aku on kohe-kohe tühjaks saamas - mis mõned hetked pärast poolele maale jõudmist ka juhtus, kui Endomondot uskuda.
Hea uudis oli see, et massimõrvar oli laskumine, samuti Plaani Jaanimäe sein oli välja jäänud, Vorstimäest rääkimata - jälle hea võimalus rada järgmiseks korraks veelgi raskemaks teha. Jaanimäel sai tehtud kohe mitu tankimist tänu kohaletulnud fännklubile (kohukesed maitsesid päris hääd) ja ühe korra korralikumalt ka käiguvahetussüsteeme mudast puhastatud - toimis umbes 2 minutit või järgmise käiguvahetuseni. Igatahes hoidis adrenaliini üleval lootus peatselt kolmandasse TPs ennast korralikult makarone ja suitsuvorsti täis süüa. Mida seal muidugi ei olnud, olid makaronid, suitsuvorstist rääkimata. Küll aga oli seal sahmakas vihma ning stardist saadetud kott energiajoogiga ning energiapatareiga, millega sai telefonis jälle endomondole eluvaimu sisse puhuda. Tõsi, TPs sai tehtud üks küllaltki põhjalik kassetipuhastus ning lisatud ka ketiõli, mis andis juurde kohe umbes 3kmh. Kuna jälle oli vaja süüa nii kurki, soola, leiba kui geeli ja jogurtit, patareist ja kassetist rääkimata, venis peatus küllalki pikaks. Kõik tuttavad näod olid selleks ajaks, kui ma lõpuks minema sain juba tükk aega tagasi lahkunud. Hallimäe XC rajale lahkus lõplikult ka vasak pedaal ning kuigi teoorias oleks võinud selle üles otsida, siis erilist vahet sellest polnud. Pedaali pulk oli ju täiesti töökorras. Sõidetud oli siis täpselt 2/3 ja veidi matemaatikat ütles, et umbes kolm ja pool tundi läheb veel. Nii oligi.
Umbes esimene tund aega sellest ei kohanud ma hingelistki. Võibolla ma muidugi eksin, vist oli ikka üks härra, kellel rehv tühi ja üks välismaa neiu, kes kuusemetsa püstloodis seinani jõudes moonakoti välja kraamis ja sinna ankrusse jäi. See sein oli tõesti ebameeldiv, õnneks lühike. Mäletan, et kilomeeter või nii hiljem sain kätte kaks soomlast, kellega siis koos mäest üles rühkisime ja Kurgjärvele laskusime.
Sealt ka minu õnnestumine number 2 - järveäärne juurestik ja muidu täiesti ebameeldiv rattarada läks fätiga nagu oleks sõitnud Lillepi rulluisuringil. Ühes kohas panin jala maha, aga sõna otseses mõttes sõitsin soomlastel 300 meetriga kaks minutit eest ära. Mitte et see kedagi oleks huvitanud, aga mind ennast küll. Mäletan, kuidas eelmine aasta kirusin seda lõiku maapõhja ja ütlesin, et ilma FSita ma enam siia ei tule!
Ühtlasi jõudsin järgi Grishale, kelle ultramoodne Fät (silmasin seda eelmisel õhtul numbrit võttes) oli moondunud sadulavabaks BlueFoxiks või millekski taoliseks. See juhtus Haanjas. Pärast seda ei juhtunud kohe üldse mitte midagi ikka päris tükk aega. Isegi kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale.
TP4 - oli sisuliselt inimtühi, juba võeti reklaame maha ja pandi lippe kokku - tavapärane olukord selleks ajaks kui minusugused tsainikud kohale jõuavad suvalisel rahvaspordiüritusel. Koolat ja nipet-näpet muidugi oli, ühtteist jõudis nii kõhtu kui ka purki, aga väga pikka peatust ei teinud, hakkas juba kergelt hämarduma. Kiire arvutus näitas, et kui midagi hirmsat ei juhtu, siis peaks täpselt pimeduse saabumiseks, ehk umbes poole 8 paiku finishisse jõudma. Tee oli õnneks tuttav ja tänu paljudele katkestajatele ka üsna palju vähem mudane, kui oleks võinud arvata (pikk tee taevatrepini teiselt poolt on oioikuipalju mudasem olnud). Taevatrepist sai maksimaalse piduri ja gaasiga alla driftitud, samuti teisel pool (puhas koola mõju) nii et ei läinudki kaua aega, kui jõudsin HRK Juhole ja Aarele(?) järgi ja läksin veel möödagi. Jaanimäe kandis kimas omakorda minust mööda mingi lätlane, aga mingit finishispurti mul plaanis teha ei olnud, nii et ka sellest ei tulnud mingit intriigi. 10km lõpuni silti ootasin ja ootasin nagu kuuvarjutust, olin juba üsna kindel, et seda kas ei tulegi või on see lihtsalt juba ära korjatud.
Ahjaa, alates ca 40ndast kilomeetrist pidasin üsna rangelt kinni skeemist 10km = 1 geel. Seega ei olnud ka väga suurt ärakukkumist lõpuosas. Veemäe kandis kõmpis keegi tühja rehviga, ilmselt lõpuni. 5km enne lõppu möödusin veel paarist härrast, kes ratas parandades metsa all aega parajaks tegid ja Andsomäe downkillist panin täie p*saga alla, nii et ise ka ei uskunud. Kõvakahvliga ikkagi! 4-3-2-1. 1km enne lõppu oli 100km märk, mis senise tähistuse järgi tähendanuks, et 100km on veel. No ei aitäh, seekord piisas ühest ringist kah.
Ja tehtud! 10h15min umbes. Kes teab kui palju TPdes jokutamist ja vast mingi 15-20min remondiaega. Aga keda see enam huvitab. Kuigi eelneval aastal sõitsin 3h kiiremini ja tavalise rattaga, siis koht oli seekord isegi parem! Buff käes, särk käes, miil hää!
Testi tulemused.
Plussid:
- Lõbusam oli, tunduvalt. Tavarattaga oleks võib-olla saanud kiiremini, aga mis hinnaga? Kukkumiste ja ribadeks sõitmisega ehk
- 0 kukkumist!
- Mudas sõit, kui pole poole rummuni muda (siis jääb sellega veel rohkem kinni) aga selline parajalt imevad niidud - perfektne
- Heinamaa - super. Kui tavarattaga eelistad pigem sõita imevas sissesõidetud jäljes kui kõvemas pikas heinas, siis siin küsimust pole. Niipea kui tempo langes fäti jaoks sobivasse vahemikku (<10km) siis oli minek palju lõbusam ja kiirem kui kõrvalseisjail
- Kui oleks tühjema kummiga sõitnud, oleks veel rohkem tõusudest üles saanud, aga see polnud eraldi eesmärk, nagunii minu grupis kõik jalastusid ees nii et mööd ikka ei saanuks
- Juurikad, kivid, augud ja muud konarused - kus?
- kui tahad head ja odavat, pead kaks ostma; lähen testin mõnipäev Scotti ka, siis täiendan
- liiga odavad jupid. tänu sellele, et päris uus, ilmselt käigud vahetusid enamvähem okeilt, isegi koos muda jms asjadega. Ketiimu ei olnud ja väikese meelitamisega sai käigud vahetatud, aga see konkreetne versioon on mõeldud pigem matkamiseks (loe: käike ei vaheta, pidurit ka eriti ei vajuta)
- panna korralikud pidurid, 1-11 käigud, siis võiks juba sõita äkki?
- raske on muidugi nagu peletis. mäest üles lükkamiseks peavad ikka korralikud ketsid olema
- otseselt mingit vajadust nii laia lenksu jaoks ei ole. kui siis ainult selleks, et kõik kellad ja viled ära mahuks.
Kas tahaks veel H100 fätiga sõita - sõltub väga palju rajast ja ka ilmast, kõva raja peal tõenäoliselt saaks tavalise või veel parem FSiga kiiremini koju. Või siis, kui oleks rohkem trenni teinud!
Kas tahaks aja peale fätiga sõita - vaevalt küll :)
Kokkuvõtteks, kui aja peale sõita ei ole vaja, siis igati fun, eriti kui ei ole palju trenni teinud või lihtsalt ei oska mudas/liivas/juurikatel sõita, siis laia rehvi ja massiga andestab ikka väga palju sõiduvigu. Seega, kes soovib, see proovib!
Pildid: Külli/Võrumaa Spordiliit ja mõned kehvemad ka ise tehtud.
Kommentaarid