Sellest, kuidas me Märdiga Tapalt Oandu-Ikla kaudu Pärnusse läksime

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et teegelikult oli see üldse Jaagu idee ja algselt pidime teekonna ette võtma juba eelmise aasta septembris. Aga nagu nende asjadega tihitipeale juhtub, siis Jaagul õnnestus eelmisel nädalavahetusel Kõrvemaa Samsungil oma rangluu peaaegu pooleks kukkuda, nii et jäi siis mina ja Märt, kellel ka viimasel hetkel tööl ja koolis toimetamist. Seiklust siiski ära ei jätnud, sest ega neid nädalavahetusi nüüd aastas niipalju ka ei ole ja pealegi, ilm oli ju enam-vähem hea! (loe 30*C tuuris). Alustasime seega plaanitud hommiku asemel alles reede pärastlõunal.

1. etapp - rongiga Tapale.
See etapp läks suhteliselt hästi. Mina pidin Tallinnast Tapale seisma, sest rong oli puupüsti inimesi täis. Muidugi ainult Tapani. Rongi nimi oli Susanna, nagu ühel esimestest pehmete istmetega rongidest, mis 90ndatel sõitis Tallinna ja Viljandi vahel ja mis oli kuulus selle poolest, et seal oli ka baarvagun. 
Märt tuli Tartust ja jõudis kohale ca pool tundi hiljem. Niikaua jõudsin üles pildistada oma paari päeva esmaabivahendite paki sisu:
Ahjaa. Matka idee oli rahulikult loodust vaadates läbida Oandu-Ikla matkarada ratastel. Ideaalmaailmas oleks matkalisi abistanud ka üks või mitu supportkräud sh logistka osas või kuna start viibis, siis oleks võinud ka lihtsalt alustada Aegviidust näiteks, kõiki asjaolusid arvesse võttes. Aga see oleks ilmselgelt olnud liiga memmekate variant, selliste hard-core vendade jaoks nagu mina ja Märt. Seega, kõige haigem variant, mida suutsime välja mõelda oli - ei supporti, ei telke, igal juhul mööda rada ja vaata ise kuidas kohale saad. Ja kella 3ks pühapäeval Pärnusse. Seega kokkuvõttes marsruut Tapa-Oandu-Ikla-Pärnu, ca 500km. Arvestades starti ca kell 4pm (mitte kell 9am), siis võiks öelda, et pisut ambitsioonikas. Igatahes algus ei olnud paljutõotav:
Või siiski. Tapalt Oandule oli tuul täpselt tagant, nii et üsna mitme peatusega olime vähem kui kahe tunniga Oandus, meel oli hea ja ilm samuti. Siin raporteerib Märt, et leidsime kotist vorstid, puhta veega kaevu ja matkaraja alguse.
Selle pildi tegime Jaagule, et kui Harjumaal on müügigurud, siis Virumaal on kaardigurud. Kuigi, juba pärast esimest 200m suutsime matkaraja uuesti ära kaotada. Etteruttavalt võib öelda, et see ei olnud teps mitte viimane kord. Esimese tunni jooksul.

Start oli umbes kl 18 tuuris, siis kui tavalised inimesed juba päeva lõppenuks hakkavad pidama ja kämpingus telgi ja grilli üles panevad. Plaan oli sõita 5h, keskmisega 20kmh ja seega 100km. Ja tegelikult oligi algus paljutõotav. Mõnus kõva metsatee, kus sai 20+kmh littida. Sekka mõni selline lõik:

Kuigi, aga tegelikult selleks hetkeks olime saanud juba imevat metsateed, liivapunkreid, mudarada ja korra ka nii ära eksinud, et jõudsime pärast 20minutilist paarutamist täpselt samasse kohta tagasi :D
Sellele vaatamata, tundus asi veel pärast paaritunnist matka suhteliselt kontrolli all:
Siin näide, mis metsas muidu reedeõhtuti toimub. Põhimõtteliselt korralik chill ja grill, kõik (või peaaegu kõik) põtrade söödaalused mõnusates RMK puhkepaikades olid hõivatud. Siin näete tüüpilist keissi kus Märdi taustal on puhkeaseme hõivanud üks, peamiselt vene keelt kõnelev paar. Aga paljudel juhtudel oli tuldud ikka nii 10+ kesi, üks säärane seltskond oli napilt pildilt väljas paremal.
Aga edasi läks retk üsna vaevaliselt. Küllap võtsid oma osa paar-kolm mõnekilomeetrist eksirännakut, hämarduv õhtu, imevad kruusateed või krt-seda-teab-mis, aga selleks ajaks, kui hämarduma hakkas, olime umbes täpselt alles poole päevatee kaugusel. Kuna lambid olid kaasas ainult minul, siis öösel pimeda metsa vahel sõitmine kõne alla ei tulnud ja samal ajal tahtis Märt ka loodust nautida, siis pidime kuhugi sobivasse kohta ankrusse heitma. 4 länkarit Paukjärve juurde viiva tee lõpus lubasid oletada, et Paukjärve on suhteliselt hästi asustatud, seega jätsime selle vahele, et proovida õnne Jussi telkimisalas. Tuli välja, et ka vene keelt rääkivad kalamehed olid umbes sama moodi mõelnud. Või siis mitte. Igatahes olid kalamehed hoopis Jussis. Õnneks oli üks katusealune täitsa vaba, seega viskasime kõik pikemad riided selga ja lavatsile pikutisse. Õnnelikul kombel polnud segamas peaaegu üldse sääski ja sooja oli ca 28 kraadi. Juuresoleval pildil näha voodi.
Kuna olime ajagraafikust maas, leppisime kokku, et paneme äratuse kella 4ks ja hakkame kohe esimeste päikesekiirtega koos uhama. Peab ütlema, et äratust vaja ei läinud. ca pool 4 (e 4h hiljem) läks uni ära, sest külm hakkas. Kui oled harjunud 30 kraadiga, siis 12 tundub igatahes liiga jahe. Nagu selgus, oli jahe ainult orgudes, mäe otsas oli nii soe, et võinuks palja torsoga magada. Kui olime tunnikese kerinud, tegime päikesetõusust sümboolse pildi
ning nagu näitas viidastik, siis jäänud oli kõigest 300 km!
Kuna kell oli 5.15, siis olime natuke optimistlikumad kui veel mõned tunnid tagasi, ehkki kaalusime ka plaan Bd, mis nägi ette sõita nii kaugele kui parajasti jõuab, et siis pühapäeval vajalikul hetkel Pärnu poole keerata. Üldse oli hommik väga mõnus - päike tõusis, sood ja rabad aurasid ning matkasime rajal, mis oli mulle juba varasematest korduvatest suusa- ja rattasõitudest tuttav. Meie esialgne uitmõte oli olnud jõuda Aegviitu enne poe sulgemist - aga jõudsime hoopis järgmisel hommikul ja kui oleks soovi olnud, siis oleks jõudnud esimesele Tallinna rongile. Nagu selgub, pargib 4 rongi üleöö Aegviidu jaamas. Tegime selle auks kohalikus RMK teabepunktis kohe pikema peatuse, millegipärast ei olnud kell 6 ühtki inimest liikvel..
Edasi oli samuti tee (xdreamist ja Valgehobusemäe võistlustest) tuttav, seega andsime kõvasti ketsi, et jõuda Nokusse, ehk kohta, mis pidanuks olema meie esimene ööbimispaik. Peab ütlema, et tegelikult ajastus oli väga hea, jõudsime omadega rappa (Kakerdaja) just siis kui sealsed ööbijad polnud veel ärganud ja üksik fotograaf, kes oli käinud udu pildistamas juba lahkumas. Seega sai Märt hommikuse ujumisringi teha ja mina niisama leiba päikese käes lesida.
Ühtlasi selgus, et kui tahaks veel 2 päeva telefoniga hakkama saada, siis tuleb sellega palju säästlikumalt ringi käia. Ühesõnaga, sellest tulenevalt või siis hoopis sellest, et ega seal edaspidi eriti midagi pildistada enam ei olnudki, on järgnevast palju vähem pilte. Seega, paari lausega veel põnevamaid seiku teisest päevast:

Ardu grill avatakse alles kell 10 hommikul.
Paunküla veehoidla äärde mahub iga põõsa taha 1 telk koos 1 perega, parkimine tee ääres. Soovitavalt õppida ära vene keel.
Paunküla veehoidla keskel on miski muinasasula.
Väike kohvik, mis asub veidi enne suurt kurvi, 3km enne Ardut - Tallinna poolt tulles, nimi on Väike Silmsi Baar ja sealt saab täitsa häid friikartuleid, eriti kui kõht on tühi, pannkookidest rääkimata. Hinnad soodsad! Premia rammus jätt maksis vähem kui Rimis.
Lõigul Paunküla veehoidla-Lelle ei ole peaaegu mitte midagi huvitavat vaadata, sest rabast läheb rada mööda ja Tallinna ralli kiiruskatsed olid küll maha märgitud, aga kahjuks (või õnneks) alles pärastlõunal. Pigem õnneks, sest meie ja rallikate suund oleks olnud täpselt vastupidine.
Kõue valla teedehooldus on alla igasugust arvestust. Reaalselt oli ühes kohas silt, nimega "Teid hooldab Kõue vald" ja kohe pärast silti oli selline kuumaastik, et kuku pikali. Enne märk oli mingi teine vald kes *ei* olnud teid hooldanud ja see oli oluliselt parem.
Meie hommikune võidukas seeria sai Kõue valla teedel samuti lõpu, kui panime ühes kohas 3.5km konkreetselt otse (aga vaja oli minna paremale).
Kõigele vaatamata oli keskmine kiirus väga hea (loe: littisime kohalikel teedel silmad punnis 3h järjest) ja sestap lubasime Lelles endale pikema peatuse, mis seisnes tutvumist kohaliku kaubandusvõrguga ning kõige selle manustamisega lähedalasuval muruplatsil. Loodetavasti saime kedagi õnnelikuks teha:
Mental note: apelsini Artic ja virsiku jäätee sobivad päris hästi kokku. Ühtlasi leppisime kokku, et võtame vähe rahulikumalt ja ei püüa iga hinna eest 27kmh vastu tuult pusida. Selleks ajaks olime teisest päevast ratta seljas olnud juba 11h ja umbes 8 oli veel plaanis, nii asjad hakkasid paistma juba üsna heas valguses.

Lelle ja Soomaa vahelisest lõigust samuti mõningaid noppeid:
Ühes kohas oli mingi päris äge raba tee ääres (Mukri vist) ja kui oleks viitsinud tagasi minna, siis oleks võinud seal isegi ujumas käia. Meibi next time.
Sellesama raba juures hakkas meid jälitama üks pilv ja muudkui tirtsutas meie peale. Kui tegime RMK katusealuse juures peatuse, tõmbas pilv uttu, et jälle järgmise kurvi tagant välja ilmuda. Lõpuks saime kaks sahmakat vihma kahe puu all istudes ja siis veel kolmanda päris korraliku sahmaka kui parajasti olime jõudnud Kellisaare puhkekohas ujumas käia.
Pärast Kellisaaret tuleb väga äge krossiraja rajalõik metsa all, loodud rattaga sõitmiseks.
Sakala tee on ka rattaga päris lahe läbida, paaris kohas on natuke palju metsatöid tehtud.
Saeveski metsamaja/onn on selline koht, kus võiks väga vabalt ööbida teinekord.

Meie parimad soovunelmad hommikul olid näinud ette jõudmist Hüpassaarde (esialgne plaan näinuks ette Kopra tareni jõudmist), seega kui kella 9 paiku juba peaaegu kohal olime, otsustasime Hüpassaarde mitte sisse keerata ja panna veel üks ots edasi Oksani. Kaardil paistis seal lausa 3 erinevat RMK ala, nii et lootused olid kõrgel. Esimene neist (küün) oli okupeeritud, järgmine aga (katusealune) vaba. Mida me aga muidugi ei olnud läbi mõelnud oli see, et Soomaal võiksid olla sääsed. JA neid oli palju! Oli selge, et sarnasel kujul, nagu me eelmise öö olime veetnud, seda ööd üle ei elaks. Mõistagi ei olnud meil kummalgi tulnud pähe ei OFFi ega isegi tikke endaga kaasa võtta, veel vähem poest osta mõned tunnid tagasi. Seega saime tund aega süüa ja pesta ja riideid vahetada - et uuesti rattariided selga panna ja hakata edasi liikuma - vasta ööd - muid variante ei tundunud olevat. Suures sääsetapmistuhinas oli aga meelest läinud, et Oksal on veel kolmaski RMK ala - Oksa Ait, mis asus vaevalt sadakond meetrit edasi. Meie õnneks oli see täiesti tühi ja seega saime pärast väikseid sekeldusi enam-vähem sääsevabalt silma looja lasta. Järgmisel hommikul tegime pilti ka:
Hommik (5am) oli üsna jahe muide, ca tund aega sõitsin mina ikka kõigi riietega, mis mul kaasas olid. Igatahes oli meel hea ja entusiasm kõrge, sest väike arvutus näitas, et kui me sellist tempot jätkame, nagu eelmisel päeval, siis on head võimalused lõunaks Iklasse jõuda ja sealt siis veel normaalsel ajal Pärnusse.

Ei läinudki kaua aega, kui saime eesmärginumbri kahekohaliseks:
Kui keegi tahaks teada, kus see silt on, siis vastus on, et ühel nendest Eestit läbivatest sirgetest metsasihtidest :) Igatahes, kes Kopra tare otsib, siis tuleb minna lihtsalt sik-sakki umbes paarikilomeetriste sihtide kaupa. Mulle vähemalt tundub, et ma olen nüüd kõiki neid näinud! Veel meelde jäänud hetki enne Iklat:

Ma ei kujuta ette, kui motiveeritud peaks olema, et kilomeetrite viisi neid sihte jala kõndida?
Lätis on torn, mille otsas saab ronida. Midagi huvitavat tornist sedakorda näha ei olnud.
Kilingi-Nõmme kandi rajatähistus on sama võssis nagu Võsu kandi oma - tähised on pandud sinna, kus rada läheb otse, aga sinna kus keerab, tähiseid pandud ei ole. Aga võibolla see oli lihtsalt üks hiljuti muudetud koht..
Kilingi-Nõmme Konsum avatakse kell 9
Kauplus Sinilind on avatud kella 8st. Ostsime head ja paremat ja lasime pargis hea maitsta. Taamal käis miski laat ja kõrval majakeses sai hääletada Eurovalimistel:
Ühtlasi on kell 8.45 tuuris ja meil on 50km sõidetud! Igatahes veidi pikem paus on ära teenitud :) Pause tuli sisse teisigi, testisime ära KN RMK uue peldiku, Märt käis ujumas Rae järves, mille kaldal kohalikud noored olid ära hävitanud vähemalt poole linna alkoholivarudest. Aga peale selle polnud muud, kui jalgadele valu anda. Matkatee läheb mööda suuri ja laiu teid ja kruusateed koosnevad peamiselt suurtest kividest nagu Kõue vallaski. Viimased kilomeetrid venivad nagu halb film, aga lõpuks oleme päral!

Umbes 43h pärast starti Oandust oleme Iklas, matkatee alguses. Põikame üle piiri, et pilti teha. Sest see ei ole veel kõik - kuidagi on vaja veel ka Pärnusse saada e. 65km veel. Õnneks on taganttuul ja motivatsioon kõrgel. Teeme peatuse Häädemeeste tanklas, 3 päeva kähisenud ketid saavad õli ja kiirus tõuseb  keskmiselt 3-4kmh. Kell 5 oleme ametlikult Pärnu rannas, kus lebab surnud hüljes.

Oleks ka kiiremini saanud, aga pauside peale läks kah aega. Minu kella järgi esimene päev ca 99km, teine päev 201km ja viimane päev 183km, kokku 483km ehk 49 tunniga Tapalt Pärnusse :)

Kommentaare ei ole:

Vidinas ilmnes viga