400km suuska, süsta, sõtkumist ja soola

nii. et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kolm minutit pärast seda, kui oleme lahkunud sõber Matsiga Tallinna Ühisgümnaasiumist, kus käisime kuulamas/vaatamas Noored Kooli 1. lennu õpetaja Kristi väga lahedat kirjanduse tundi, heliseb telefon ja Holden teatab, et tegi minu jaoks Haanja nelikürituse juhendisse lõigu selle kohta, kuidas koondarvestust peetakse. Tore on, ütlen ma tõenäoliselt. Väljas on parajasti märtsi alguse lumehanged ning paljalt mõte jooksmisest või rattasõidust tundub kuidagi pehmelt öeldes kauge.
manuaalne ringilugemine Suusa 100l

Fast forward edasi: Suusa100 on erakordselt hea ilm ja libisemine, 100 km läheb tagantjärele vaadates päris kiiresti, ehkki tiirutamine ühe koha peal 20 ringi oleks isegi treeningu maailmameistrile PPle paras pähkel. Aeg ca 5:31 ja 5. koht. Võhandu 100 on hoopis teisest puust üritus. Õnneks soostub täieliku kajakikäpardi (mina) oma paati võtma Eesti seiklusspordi Grand Old Man (mitte, et ta kuigi vana oleks) Leivo "ekstreem" Sepp. Boonusena tuleb Leivoga kaasa supportkräu Kaja, mis on mõistagi oluliseks abiks, kuna a) koos on nad ise osalenud kaks korda ja seetõttu on vanad võhandu kalad ning b) mina ei tea millestki mitte midagi. Valgete Aerude lehvides kihutame (minu arvates) päris hea tempoga ca 65km (ca 6,5h) kuid pärast seda on ilmselge kannatuste rada, ülejäänud 35km läbimiseks läheb peaaegu 5 tundi... Kokkuvõttes ca 11h:23min ja 70. koht. Pärast vee-etappi on nelikusse alles jäänud 15 meest, 0 naist; ühtlasi saab selgeks, et asun pärast kahte ala 4. kohal, esimesest maas ligi 2 tundi. Õnneks tuleb suvi ja järgmise etapini H100 (mtb) on üle viie kuu.
algamas on Hillar Palametsa ajalootund (R2)

Haanja100 (originaal) läheb tagantjärgi tarkusena öeldes ideaalselt, kui välja arvata ca 70. kilomeeter, kus tänu eelnevates punktides vähesele söömisele lajatab täielik sepahaamer. Õnneks aitab suurimast august välja 100gr maasika-maximi ja viimasest TankimispPunktist lõpuni uhame juba täiesti korralikus grupis, kus lätlased ühte oma tüdrukut lahti veavad. Tiksun grupis rahulikult 2-3 kohal ja pärast seda, kui lätlased (ja ka eestlased) on 3-4km enne lõppu täiesti täpiks tõmmatud ja metsa alla laiali puistatud, teen ka ise mõned kiiremad liigutused. Finitos lasen suure töö tegija lätlanna siiski ette. Kokku aeg 6h:07min ja 126. koht. Eelmise aastaga ajaparandust ca tund. Tõsi, seekord sai ka punktides vähem logeletud (kui Rõuge TVle antud intekas välja arvata :) Ses suhtes oli eelmise aasta läbimisest kõvasti tolku. Rattaetapp raputab paremusjärjestuse lõpuosast maha veel ühe neliku osaleja ning allesjäänutest paremuselt 2. rattaaeg tõstab mind kokkuvõttes 3. kohale. Senine liider Rain Lond oli kiireim ka rattas, mistõttu vahe esimesega juba 2:40. Sala-allikate andmetel aga jäävat Rain jalaüritusest kõrvale...

Jala100. kilomeetrit, mitte meetrit. Tegelikult on mul olemas plaan A ja plaan B. Plaan A koosneb peamiselt sellest, et leida võimalus, kus võitmine kokkuvõttes pole enam võimalik ning seetõttu üldse osalemisest loobuda. Sellel on kaks objektiivset põhjust: 1. jooksmine on booring. [{vasak, parem}; repeat ] nagu ütleks programmeerija; 2. põlv, mille kohta Eesti üks hinnatumaid ortopeede, dr Toots ütles "jõle pull värk, aga teha pole siin midagi" ja mis maakeeli tähendab seda, et joostes on 50-60 võimalus, et põlv hakkab lihtsalt valutama.
Plaan A realiseerimiseks jälgin pidevalt registreerunute nimekirja ja uurin Holdenilt auhindade kohta, kas ikka tasub? Kuna aeg pressib peale, siis läheb käiku plaan B: Stardin koos teistega ning vaatan jooksvalt. Mingi 40-50km ikka jaksab käik-jooks tempos tiksuda ja selleks ajaks peaks ka selge olema, kes millisele kohale konkureerib. Mida aeg edasi, seda "mõistlikum" see plaan tundub.
Tähtis osa sellise pika matka puhul on kindlasti ettevalmistus. Minu ettevalmistuse rikub täiesti planeeritult ära sünnipäeva tähistamine ja veel mõned lisaüritused, mis vahetult (K-R) eelnevad stardipäevale (laupäev), mistõttu on probleeme piisava magamise ja piisava söömisega. Ainuke komponent, mis söögis on kindlal kohal olemas, on sool - seda leidub nii krõpsudes, küüslauguleibades, puljongis kui ka mõningal määral dipikastmes. Makaronideni jõuan alles reede pärastlõunaks, mis on ilmselgelt liiga hilja, et midagi päästa. Seetõttu pöördun geelisõltlase ja hobisportlase Riho poole, kelle pihtimuse pärast rattasõitu olin läbi lugenud.  Riholt saan raske raha eest paarkümmend endurosnacki, samapalju soolakapsleid ning 1,5l jagu high5 extreme pulbrit, millest peaks saama suures osas minu laupäevane menüü. Suures tuhinas unustan isegi tavalist spordijoogipulbrit kaasa krahmata ja pean jääma lootma, et seekord on erand ning TPdes olev jook ja sisikond mingisuguse ühise keele leiavad. Enne magamaminekut võtan sisse esimesed 2 soolakapslit.
Laupäev algab paljutõotavalt, sest tulenevalt logistilistest iseärasustest ärkan alles 5.45am ja saan tunda kahjurõõmu, et osad kaaspatsiendid on ilmselt pool tundi juba autoroolis istunud. Segan kokku 3 pudelit (1.5L) high5 extreme jooki ning söön ära kaks juustuleiba. Nagu ka Ain-Alar Juhansonil, pole võistlushommikune pudru+whatever tankimine minu jaoks. Teel Haanjasse söön igaks juhuks siiski ühe batooni snickersit, joon ära esimese pudelitäie high5 xtreme ja kuulan kaks pala 2011.a. nr 1 DJlt David Guettalt. Meeleolu on ülev! Kohalejõudes meeleolu natuke jaheneb, kuna väljas on tuul ja WC ukse taga on järjekord. Esimesest asjaolust tingituna teen täielikult ringi riietusplaani ning starti lähen ühe kihi rohkemate riietega kui plaanisin. (lühidalt: väljas on ca 4*C, tuul; jalas: alukad+pikad liibekad+windstopper suusapüksid; üleval: varukateta jooksusärk+pikavarukaline rattasärk+ISC tuultpidav suusajakk. lisaks kindad, müts, pealamp) Enne starti sisse veel 2 soolakapslit, üks endurosnack ja minek!
alguse asi, täitsa joostav rada
Tempo on rahulik ja nagu selgub, on rada väga mõnusalt vahelduv. Nimelt vahelduvad käimiseks sobivad tõusud muude, jooksmiseks sobivate lõikudega. Siiski on rajal üks suur ja eelnevalt juba tegelikult selge häda - ca 1,5km asfalti, aga sellest hiljem. juba esimese tõsisema tõusu moodi künkal jään kindlaks oma taktikale kõik tõusud käia, mistõttu juhtgrupp sujuvalt eest liigub. Ma ei lase sellest ennast häirida ning nagu selgub, lõpetan esimese ringi kohe hilisema võitja Miku järel. Alates kilomeetripostist nr 1 saab selgeks, et olen vammusega üle pakkunud, sest metsa vahel tuul puudub. järgnevad 5 kilomeetrit teen mentaalset inventuuri kaasavõetud riiete osas ning mõtlen, mis võiks millega sobida hiljem, kui päike välja tuleb. ca 4oo meetrit enne ringi lõppu jõuan otsusele ning viskan selle kohe jälle minema - staadionil on tuul täies koosseisus platsis. Lõpuks otsustan kiireima võimaliku boksipeatuse kasuks: maha jäävad suusapüksid, kindad ja lamp. Tagantjärele selgub, et see oli täitsa hea valik, sest vastupidiselt ennustustele ei tulnud 2-3. ringi ajal välja mitte päike, vaid kerge lörtsi moodi uduvihm. "tänu" erakorralisele bokspeatusele ja asjaolule, et TPs nr 2 ei ole veel pimedusest tingitult esimese 2 ringi ajal vett saab ajutise tagasilöögi minu kõrgelennuline toitumiskava, mis nägi ette ca 1 geel ja 1 soolakapsel tunnis. Alates 3. ringist saab toitumine sisse mingi enam-vähem täheldatava regulaarsuse, mis seisneb selles, et pärast täistundi tulevas TPs võtan geeli ja järgnevas soolakapsli. Peale joon 1-2 poolikut topsi vett, spordijooki - no so much. Lisaks hommikustele mittesöömistele on jooksu ajal joomine minu jaoks samuti pigem vastunäidustatud. Õnneks ei pea siin kogu aeg jooksma, käimine on ka täiesti in.
Alates umbes 2. ringist (üks ring ca 6.66km) hakkab põlvest tulema iseloomulikke signaale, mis järgmisel ja ülejärgmisel ringil kulmineeruvad valudeks erinevates kohtades. Peaaegu kindel koht on pärast eelpool nimetatud asfaldilõiku, mida ma küll üritan meeleheitlikult läbida kraavi veerel tänavavalgustitest mööda keksides. Ehkki seal on asfaldi asemel kruus, on seal jällegi teised hädad - esiteks kõrge rohi ja teiseks kaldus serv, mistõttu on üsna raske aru saada, kumb lõpuks põlvele hullemini mõjub - kas asfaldil põrutamine või kruusakaldal väänamine. Igatahes teen 3. ringi alguses pärast nö "maratonipunkti" (see on see koht, kus 7. ringil võetakse maratoni vaheaeg) esimesed venitus- ja masseerimisliigutused. Esialgu toimib. Pärast järgmist ringi pean masseerimisliigutusi tegema juba algul iga 1000, siis 500 ning siis lõpuks juba iga 100 meetri järel. Aja kokkuhoiu mõttes asendan masseerimise käimisega. 5. ring näeb välja umbes nii: 100m jooksu, 10m käimist. Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmine, kuues ring nägi välja - just, täpselt vastupidine, e. 10m jooksu, 100m käimist. Siiski, pärast 5. ringi lõppu oli olukord veel täiesti kontrolli all, läbitud oli siiski kõigest 33.3km, ehk täitsa paras pikk matk ajaga ca 3.20, mis lubanuks ideaaljuhul aega 10 tunniga. Siililegi selge oli muidugi see, et siit saavad asjad ainult aeglasemaks minna. Tegin pikema boksipeatuse ja vahetasin ära sokid ja kossid kuivade vastu. Kuna kergelt oli mingi hetk turgatanud midagi krambilaadset, võtsin profülaktika mõttes ka topelt soolakapsliannuse.
Edasi, nagu selgus, läks asi siiski veel hullemaks. Esiteks olid uued ketsid (muidugi mitte päriselt uued, ikka täiesti sissetöötatud) teise lõikega ja pisut suuremad. Kuna põlv valutas nüüd praktiliselt iga jooksulaadse liigutuse peale, siis uute ketside teema oli sisuliselt maas, kui välja arvata väike hõõrdumismoment varvaste piirkonnas. Nagu öeldud, möödus 6. ring suures osas käimise tähe all, ehkki jooksuliigutused olid veel äratuntavad. Peab muidugi ütlema, et käimine ei olnud mul mingisugune metsa all taarumine vaid korralik 7.5min/km keskmisega kiirkõnd, millega võis nii mõnestki jooksjast täitsa suure hooga mööduda. Seda kinnitas ka Janno Greenbaum, kellega keskmised 5 ringi suhteliselt koos Vestmann-Piibeleht stiilis ringe läbisime, mina põhiliselt käies, tema joostes/puhates. Pärast kuuendat otsustasin teha erakorralise boksipeatuse ja võtta kasutusele viimase õlekõrre, milleks oli auguga põlveside. Nagu arvata võis, sellest midagi paremaks ei läinud. Hea uudis oli siiski, et ei läinud ka halvemaks, vähemalt mitte põlvesidemest tingituna. Küll selgus aga esimest korda 7ndal ringil asfaldiosa täielikult käies, et jooksmine on nüüdsest täielikult vastunäidustatud ja järgmisel 4 ringil tuli jooksuliigutusi kokku vast paarisaja meetri jagu. 7ndal ringil sai kirja maratonitulemuse 4.24.34 ehkki veel paar ringi varem oli tulemus alla 4 tunni täiesti reaalne olnud. 7nda ringi lõpus tegin veelkord erakorralise boksipeatuse ning inspekteerisin parema jala varbaid. Nagu karta võis, oli liiga hilja. Sellele vaatamata teipisin kõik paremad varbad leukoplaastriga sisse ning ennetavalt ka osa teise jala varvastest. (hommikul olin teipinud küll kannad-pöiad, aga varbaid mitte). Käiku läksid ka uued sokid ning osa teisest portsjonist high5 extremest. Kuna käies oli ringiaeg ca tund, siis kujunes välja rutiin - geel sisse tõusul enne TP2 ja vett peale. TP1s, e. stardis soolakapsel ning natuke soolapähkleid ja kurki. ja vett ja high5 extremei.
Mentaalsel tasandil jätkus plaan viia ellu plaani B viimane järk, ehk selgitada välja olukord 4kürituse raames. Mida aga ei olnud, olid vastavad inimesed, kes oleks suutnud arvutused ka läbi viia. Nii ma siis tatsasin, ring ringi järel mööda metsa (siiski reipal sammul, sest pulss oli kogu aeg väga normaalses vahemikus olnud, keskmiselt ca 140 lm, jõudu jätkus). Käimine oli tegelikult väga okei, nii füüsiliselt kui ka vaimses mõttes. Vähemalt see ring, kus Contra (100+kg võistlusklassis) mööda silkas (ehkki pärast aegu vaadates selgus, et ma olin kõigepealt tast ringiga mööda läinud, kui ta TPs mulgiputru sõi, aga ikkagi). Aga kui järgmisel ringil neiud kepikõndijad mööda läksid, siis asjad enam nii roosilised ei paistnud...
10nda ringi lõpp. totaalmatk @ 66.6km
Lõpuks sai käidud 2/3 distantsist, ehk 66.6km ehk 10 ringi. Ehkki kiusatus oli olnud juba paar tundi varem, siis ennem pikemat peatust ei lubanud teha, kui 10 ringi täis. Aega oli selleks ajaks kulunud umbestäpselt 8 tundi ja sarnase tempoga paistis, et kui lõpuni teha, siis ootab ees veel 5 pikka tundi. Vahetasin ära märjad särgid - asemele läks crafti soe pesu+crafti windstopper suusajakk, uus müts, uued sokid, samad ketsid, natuke varvaste re-teipimist, korralikult high5 extreme jooki ja boonusena Riivolt valuvaigistit. and them painkillers are magic! täpselt poole tunniga mõjus valuvaigisti sedavõrd, et pärast TP2 võisin joosta nagu parematel päevadel. Kuna vahepeal olin sisuliselt 4 tundi jalutanud ja pulss kukkunud isegi 120-130 peale, oli energiat piisavalt. Iseenesest oleks olnud väga hea olukord, kus päevale punkt panna, kui 11nda ringi lõpuks ei oleks juhtunud kahte asja: 1) Holden oli lõpuks 7st kaasatehtud ringist (maraton) kosunud ja excelisse välja arvutanud neliku jooksva järjestuse 2) ringiga jõudis järgi Tõnuke, kes enne viimast etappi kaotas mulle ca 54 minutiga, mis minu ajaaarvamise järgi oli täpselt 1ring. Seega oli 11 ringi lõpuks seis selline, kus mina ja Tõnuke olime sisuliselt ühel pulgal, excel näitas, et meile vastavalt 3 v 2 tunniga kaotav Mikk Laur läheb Jala100 võidu suunas 2+ ringi eespool e. sisuliselt ka meie graafikus ning seega oli võimalik võistelda esikohale!! AND I AM ABLE TO RUN!!
pit stop
Seega algas pärast 9t tundi ja 74km metsas võistlus täiesti otsast peale... (siinkohal on oluline välja tuua Holdeni täpne tsitaat Tõnukesele: "panna on vaja, noh"), mille peale siis Tõnuke ees ja mina järel panime pool järgmisest ringist nii, et tatt ninast väljas. Õnneks olid ajud siiski omal kohal ning igasugune loogika ütles, et kui pärast 75km niimoodi, nagu Tõnuke joosta - ja veel keppidega, st. imikat - siis 1. kas tegemist on loomaga, kellega ei ole võimalik võistelda või 2. panemisel on teatud hind, mida peab hiljem maksma hakkama. Seega jätkasin oma taktikat võtta suuremad tõusud käies ning üllatus üllatus, ringi teises pooles läksin juba Tõnukesest möödagi. Siiski pidin arvestama kahe asjaoluga - esiteks: Tõnukesel on üks ring vähem läbida kui mul ja seega vähem vaja energiat säästa ning teiseks: minu valuvaigistil on tõenäoliselt mingi aegumistähtaeg. Nii ma siis kappasin nagu tuhkatriinu mööda metsa ja püüdsin enne finisheerida, kui maagiline võlujõud lakkab. Sain ükshaaval mööda üsna paljudest, kes vahepeal mööda olid tuisanud, sh kepikõnnineiud ja sõber Andres, kellele ma esimese 5 ringiga olin ringi sisse teinud, kuid kes järgmise 5 ringi lõpuks minust taas mööda oli läinud. Viimase ja eelviimase ringi eel võtsin sisse 2 soolakapslit tavapärase ühe asemel ning kuna ringiajad olid taas 45 minuti ringis, siis tegelikult oli läks kapsleid ja geele per hour üsna tugevalt. Lisaks siis veel natuke valuvaigistit, mõned kofeiinitabletid ning viimasel ringil paar topsi koolat. Viimase ringi tõusud käisin täpselt samamoodi nagu viimased 4 ringi ning viimased 300 meetrit täiest jõust niipalju, kui seda veel järgi oli. Tulemus: viimane ring 20 sek kiirem kui eelviimane :) I DID IT! 100 kilomeetrit jalgsi! Lõpuaeg 11h:44min enamvähem täpselt. Jala100 arvestuses 15. koht. Kiire arvutus näitas, et olin võitnud Tõnukest ja Mikku kümnekonna minutiga. Ainuke küsimus oli veel, mida suudab Mart Hommik, kes oli 2. kohal pärast kolme ala ja juhtimas minu ees 1h20min. Olin temast möödunud metsa vahel, aga ei teadnud kindlalt, kas tal jäänud 1 v 2 ringi. Pärast paari tundi ootamist ja arvutusi oli lõpuks selge - läbisin 400 km suuskadel, süstal, rattaga ning jalgsi 48 sekundit kiiremini kui teise koha mees Mart! Koguaeg vastavalt 34h46min02sek ja 34h46min50sek ehk vahe 0,038%!!! 400km lõpetas 10 meest. Jala100 said aja kirja kõik, 100% e. kõik registreerunud tegid vähemalt 4 ringi - impressive.
Kokku kulus: 11 endurosnack geeli, 1 carbosnack geel, 18 soolakapslit, 1,5L high5 xtreme jooki, ei-tea-täpselt kui palju spordijooki, vett, üks 0,5 pudel Värskat. Natuke kulus koolat, soolapähkleid ja soolakurki.


Tahaks tänada supportkräusid, eriti Sipsikut, Riivot, Priitu ja kõiki teisi kaaspatsiente ja kaasaelajaid. Auhinnaks sain: tasuta osaluse järgmise aasta neliküritusel!! eksole naljakas. Kuna see osalus on füüsilisel kujul edasi müüdav ja järgmisel aastal puht füüsiliselt kõigil etappidel osalemine mul võimalik pole, siis võin juba täna kindlalt öelda, et see osalus on müügis - tee pakkumine!


Lõppu veel mõned lingid:
Haanja 100 nelikürituse paremusjärjestus
Jala 100 ringiajad
Jala 100 maratonivaheajad
Haanja 100 koduleht
ikeathegiraffe.com














4 kommentaari:

Jaak Roosaare ütles ...

VÄGEV!

dr Holden ütles ...

Hää lugemine, aga tunnen ikka ennast süüdi olevat. No ikka selles, et osalejatele niipalju piina pakun. Aga kuna ma ei saa sado olla, siis olen maso ja kuna osalemine on vabatahtlik, siis te ise olete sado-masod.

Aga sinu post ajas hamba verele 100 ise ära teha, äkki juba järgmisel aastal. Enne aga pean asendamatule asendaja leidma...

Marika ütles ...

ikka tublid inimesed, kes selle läbi teevad , respect Marika

sull ütles ...

@holden - usas on 100 miili jooksud, mis hakkad kilomeetritega jamama. aega saad ka vastavalt sobitada http://www.run100s.com/ultra.htm

Vidinas ilmnes viga