sellest, kuidas Andrus Prantsusmaal rongi nägi..*

---

Oli õhtu. Õigupoolest ei olnud kell veel kuigi palju, vahest kaheksa või üheksa, aga nagu Kesk-Prantsusmaale tavaks, oli raudne pimedus ümbruskonna oma ängistavasse embusesse mässinud. Kui muidugi poleks olnud lähedalasuvat küla, kus tulukesed majade akendes üksteise järel süttisid ja veel täiskuud, mis pilvitus taevas läikis nii eredalt, et isegi tähti polnud näha. Tegelikult kui need kaks välja arvata, valitses pilkane pimedus. Ja siis veel rong. Põhjast lõunasse suunduv TGV ilmutas end hetkeks vasakul, siis üle silla ning silmapilgu pärast jäi kahekorruselisest kiirrongist maha vaid õrn virvendus ja rööpad.

"Eh bien" mõtles Antoine ja vaatas tooli, kus pidanuks istuma tema kolleeg. "Ma ei teagi, mida ma tahaks rohkem, kas Frederici asemel magada või olla rongijuht. Ma võin kihla vedada, et rongiga saaks Nizzasse kaks korda kiiremini." Frederic oleks temaga ilmselt nõustunud, eriti selles osas, mis puudutab rongi kiirust. Tal oli ükskord juhuslikult sattunud SNCFi reklaambännerit, mis väitis seda, et rongiga saab nüüd Nizzasse kuue tunniga. Aga Frederic magas. "Vot sellised hetked teevad meele kurvaks," mõtiskles Antoine edasi. Tegelikult ta ei jõudnudki kaugemale mõelda, sest ta tahtis iga hinna eest enne kurvi sellest rekkast mööda saada. Sest GPS näitas, et kurvile järgneb kohe teine ja sellisel juhul oleks rekkamehel juba eelis, vaatamata sellele, et see venis nagu tigu.

Lisaks teisele kurvile tuli käänu tagand nähtavale ka heinamaad kattev lumi, mis täiskuuvalguses sätendas, välja arvatud need kohad, kuhu keskmisest madalamad kaljurünkad süngeid varje heitsid. "Hakkab vist jahedamaks kiskuma," käis Antoinel peast läbi. Antoine ei teadnud, et tegelikult oli jahedaks läinud juba varem. Bussi klaasidele, kuhu jahe õhk, mis pani reisijaid mantlitesse pugema ei jõudnud, oli hingeaurust kondenseerunud märkimisväärne kardin. Tegelikult ei huvitanud see kedagi, sest praegu oli tähtsam, kas Sarah Connor jääb ellu või mitte. Antoine samuti mitte, sest esitaks kuuldus läbi liiklusraadio temani karjumist minimaalselt. "Arvatavasti kas Terminaator või Jurassic Park," mõtles ta. Äärmisel juhul Mission Impossible, kuigi ta ei mäletanud, et seal oleks olnud väga palju karjumist. Igatahes oli ta väga rahulik, kuna rohkem filme tal polnud ja nendel filmidel pidi kõik hästi lõppema, sest neil kõigil oli olemas mitu järge.

Antoine vaatas oma GPSi ja kuna ta rongi oli juba unustanud paranes ta meeleolu tunduvalt. Talle meenus, kuidas vaevalt paar tundi tagasi oli GPS näidanud talle lühimat teed Pariisist välja kiirteele, tuues endaga kaasa keerulise manöövri, mida ta niisama heast peast ei oleks julgenud ette võtta. Antoine naeratas endamisi. Edukas manööver Porte de Champerret ristmikul varjutas ka hilinenud väljasõidu, mis Antoine enne ärevaks oli teinud. Antoine ei osanud küll inglise keelt, aga kohalike prantslaste nägudelt oli ta välja lugenud, et reisijaid on kas vähe või palju. Teades prantslaste institutsioonide ja delegeerimislembust ja kommunikatsioonivaegusi oletas ta, et mõlemad korraga. Igatahes oli ta lootnud, et ta ei peaks neid neetud kohvreid ringi tõstma. "Jah, selline tuus GPS on mul" muheles ta. "ilmselt jõuame kuskil viieks hommikul Nizzasse, kui seda asjandust uskuda. See oleks muidugi tund aega varem kui prognoositud." Ta vaatas heldinult peeglisse ja lülitas suunatule sisse. "Viimane aeg bensiini võtta," ütles ta. Õnneks keegi teda ei kuulnud.

---

Michal ärkas selle peale, et külm oli. Külm oli olnud ka varem, aga praegu tundus talle, et oli piisavalt külm, et võiks olla hommik. Ta vaatas kella - 7.52 "Neli minutit veel, enne kui see telefon üürgama hakkab," mõtles ta endamisi. "Ilmselt pole mõtet teisi üles ajada." Ta oli öösel läbi une kuulnud kuidas DC tuli ja kuidas mingi teine vend polnud jõudnud. Michal ajas end istukile ja vaatas toas ringi. Tõepoolest, neljas voodi oli tühi. "Ilmselt ei saa ma kunagi teada, kes see vend selline oli." Teise kahe toakaaslasega oli ta eelmisel päeval tutvust teinud. DC oli veinitudeng Marengost, Chicago lähistelt, kes käis Crystal Lake's shoppamas, aga viimasel ajal elas peamiselt hostelites, sest õpingutega seoses oli reisimist omajagu. Teine toakaaslane oli sellise näoga, nagu ta tuleks hiinast, aga hoopis tuli Kanadast. DC arvates oli Kanadalanna okei, kui välja arvata, et ta oli Kanadast. Lõpuks tuli välja, et tal olid eelmine öö käinud külas hiired, kuna kellelgi oli midagi söödavat kotis olnud ja, et ta reisib. Mitte kuigi suhtlusaldis tegelane, mis Michali meelest Kanadale punkte juurde ei toonud. Selle mõtte peale ajas ta ennast üles ja loobunud lüliti otsimisest pani ennast käsikaudu riidesse. "Vaja tagastada voodipesu" tuli talle meelde. Ta kahmas linad kaenlasse, et oma 7eurot deposiiti tagasi saada ja läks hommikusööki uudistama, mis eelduste kohaselt oli kombinatsioon saiast, võist ja marmelaadist.

---

"I agree" saatis Daina läbi Skype sõnumi, kui oli lugenud läbi Michali läkituse. Juba pikemat aega oli Dainal tunne, et kuskil on olemas raamat, kus on kirjas "kõik mida prantslane võib oletada aka. kuidas valget inimest närvi ajada" Esiteks käivad neli erinevat meest neile telefoni sisse panemas, mis võtab kuu aega, teiseks tulevad tänaval ligi mehed ja tahavad välja minna ja nüüd see. "42 euri ma lennuki eest küll maksnud ei oleks" lisas ta. Mõelda vaid - sa pead kell 4 üles tõusma, koperdama lennujaama ja siis tuleb välja, et lennukil on turvaprobleem. Arvatavasti jäi piloot lihtsalt magama ja ei jõudnud õigeks ajaks või jättis keegi eelmine õhtu lennukipõrandalt ropsi koristamata. Hea vist, et ainult tund aega hiljem minema saime. Aga nalja sai ka. "Naljakas kuidas Mantasel oli taskunuga kotis. Ja Edithil veiniavaja. Head ohmud," mõtles Daina endamisi ja tal läks tuju paremaks. Lõppude lõpuks olid lumised mäenõlvad vaevalt kümme kilti Nizzast lahe vaatepilt. Ja bussiga 12 tundi Pariisi loksuda... Juba mõte sellest tõi Dainale kananaha ihule. Aga see selleks. Daina kallas endale kuuma šokolaadi ja klikkas Firefoxi käima. "Mantas oli rääkinud midagi raamatust "60 million Frenchmen can't be wrong"..? Peab uurima," mõtles ta ja kortsutas kulmu.

---

"Mõtlen mina, et teen enne uinumist väikse jalutuskäigu Pariisi tänavail" seletas Andrus."Noh, kell ei olnud just vähe, ehk kuskil südaöö paiku, ja kuigi oli reede õhtu, mõtlesin, et palju neid inimesi seal väljas ikka on - ega ma siis päris Champs Elyseele ei lähe. Mõtlesin, et jalutan lihtsalt natuke Louvre poole ja siis tagasi. Mõeldud tehtud. Ja jõuan mina natuke jalutada kui vaatan, et inimesed seisavad tänava ääres ja ei julge üle tee minna, kuigi fooris on roheline tuli. Läksin siis minagi - vaatan vasakule, vaatan paremale - ei midagi. ja siis ta tuli, see rong. Minu hinnangul ligi 1683 inimest - see on pea kahe Tartu kooli jagu õpilasi ja lihtsalt sõidavad uiskudega siuh mäest alla ja teiselt poolt kanalit jälle üles ja ongi läinud. Ei peata seda ei munakivid ega miski. Ja sealhulgas vanemad inimesed, minustki vanemad. Võiks öelda enamuses. Isegi politseinikud rulluiskudel. Tulid justkui maa alt. Ma ei tea, kust nad välja tulid. Võibolla mingid turistid, kes ööbivad hostelis ja tulevad reede õhtul lihtsalt sõitma või mingid tudegid, kes tulid lennukiga Nizzast ja läksid bussiga tagasi. No võibolla ma olen ise loll, aga tundus väga põnev. Kui ma Tartu linnapea oleksin, siis ma korraldaks seal ka midagi sellist.

---

* katkendeid Andrus A. peatselt ilmuvast raamatust "Minu päev"